Mäge ette kujutades ilmub paljudele meist vaimusilma ette midagi enam-vähem püramiidikujulist: all on lai “vundament”, millele toetuvad ahenevad nõlvad, mis koonduvad väikeseks tipuks.

Ökoloogide Paul Elseni ja Morgan Tingley uurimus näitab aga, et mägede ehitus on taolise ettekujutusega võrreldes märksa mitmekesisem — paljude mägede kõrgemate osade pindala on hoopis suurem kui alumiste nõlvade oma!

Globaalse soojenemise ja selle tagajärgede eest kõrgemale elama kolivate loomade jaoks on see hea uudis — püramiidikujulistes mägedes oleks kõrgemal ju vähem ruumi ja ka vähem ressursse.

Pärast kogu maailmas ligi 200 mäestikus pindala ja kõrguse vaheliste suhete kaardistamist leidsid Elsen ja Tingley, et vaid umbes ühel kolmandikul neist on kõrgemal vähem pinda.

Ülejäänud mägedel olid teistsugused topograafiamustrid, nagu näiteks “pööratud püramiid” (kus pindala kõrguse kasvades suureneb), “teemant” (kus all ja üleval on vähem pinda, keskel rohkem) ja “liivakell” (rohkem pinda üleval ja all, vähem pinda keskel).

Tõsi, “liivakella” alumises otsas või “teemandi” keskel elavad loomad on sunnitud ülespoole kolides hakkama saama väiksema territooriumiga ning juba kõige kõrgemal elavatel loomadel pole kusagile edasi minna.

Ruumipuudus pole aga ainus probleem. Paljusid liike võib uut tüüpi elukeskkondadesse kolimine ikkagi kahjustada, kuna nad peavad loobuma mõnedest toiduallikatest ja kohtuma uute kiskjatega.

Elsen ja Tingley loodavad siiski, et nende avastused aitavad looduskaitsjatel vähemalt prognoosida, kus ja millal ähvardab mäestikuelulisi ja kõrgemale kolivaid liike kõige suurem oht, ning oma päästepüüdluseid vastavalt kavandada.