Sulkavalt Venemaa suunas tuleb Saimaa ületamiseks kasutada praami juba 1894. aastast alates, kuid 2019. aastal peaks praamiühendus ajalukku vajuma. Selleks ajaks kavatsetakse valmis ehitada kokku 639 meetrit pikk, 9,5 meetrit lai ja alt 24,5 meetrit kõrge terasbetoonsild üle Vekaransalmi väina.

Praamiühendus maksab praegu teehooldajaile miljon eurot aastas, uus sild maksab aga 19,4 miljonit ja kestab mõistagi palju kauem kui 19 aastat. Vajadus silla järele on ka ilmne, sest praegune praam võtab korraga peale vaid 21 autot, samas kui ööpäevas sõidab sealt kaudu keskmiselt 800, vahel isegi tuhat autot. Teisalt peab sild ka olema piisavalt kõrge, kuna teistpidi sõidab veeteel aastas tuhat alust.

Vekaransalmi väin oli 1743. aasta järel mõne aja ka Rootsile kuulunud Soome ja Venemaa vaheliseks piiriks, sõdade ajal oli ta aga oluliseks suunaks, mille kaudu näiteks Vene väed Rootsi peale marssisid. Jätkusõja ajal ehitas Soome armee üle väina kulgeva pontoonsilla, et parandada ühendusi Ida-Karjala aladega, see küll lammutati pärast sõda.

Keskkonnamõjude hinnang leidis, et sild vähendab viivitusi liikluses, selle kavandatud kõrgus võimaldab ka kogu senise laevaliikluse jätkumist veekogus, vähendab liikluse tekitatud müra, ei mõju otseselt ka saimaahüljeste elukeskkonnale, küll võib soodustada ümbruskonna maa kallinemist, piirab senist nähtavust maastikus ja tee tõusud mõlemast otsast sillale võivad olla mõnevõrra ebasoodsad.

Transpordi- ja sideminister Anne Berner on igatahes teinud sillast ka oma isikliku pilootprojekti, mis on läbi surutud ja nüüd võib alustada ehitusega.

Saimaa hüljes ehk saimaannorppa (Pusa hispida saimensis) on viigerhülge väga ohustatud alamliik, mida esineb vaid Soome aladel, Saimaa järvistus. On ilmne, et ühtki projekti, mis nende elukeskkonda tegelikult ohustaks, riigis ette ei võeta.