Nanobotte, ehk siis mikroskoopilisi roboteid, mis suudaks inimorganismi seest poolt remontides terveks teha, on ulmesarjades esitletud juba aastaid. Tegelikult on ka meditsiiniteadus tõsiselt ootamas suurt läbimurret just nanotehnoloogia vallas.

Niisiis, kujutage ette südamestimulaatorit, seadet, mis aitab suunatud elektrilaengutega südamel rütmis püsida. Ja nüüd kujutage sama asja ette nanoskoopilistes mõõtmetes, seadmena, mida on võimalik organismi toimetada süstlaga. Seade oleks ette nähtud pidevalt jälgima teatud seisundeid organismis, näiteks, kui diabeetiku organismis läheb suhkrutasakaal käest ära, oleks see seade võimeline stimuleerima kõhunääret rohkem glükagooni või insuliini eritama.
DARPA joonis ElectRx tutvustuseks

Inimorganism on ka ise võimeline erinevate terviseprobleemidega toime tulema, organism suudab toota antikehi, et nakkust minema ajada, haavad kasvavad ise kokku ja paranevad, kui vaid piisavalt aega anda ja nakkust vältida. Ja DARPA programm üritab vaid organismi iseparanemisele tehnoloogiliselt kaasa aidata.

Selline tehnoloogia näitab juba praegu häid tulemusi, kuigi esialgu ongi tegemist veel suuremate seadmetega, mida on vaja organismi viia kirurgiskalpelli appi võttes. Ja seadmete liigne suurus tähendab ka seda, et täpselt õigeid närve puudutada alati ei õnnestu ja tulemuseks on soovimatuid kõrvalmõjusid.

Praegusel uurimistööl on erinevaid eesmärke:

  • Uurida, kas põrna stimuleerimisega on võimalik ravida reumatoidartriiti ja muid põletikke
  • Uurida, kas põletikukontroll ajus suudaks ravida depressiooni
  • Uurida, kas ajus õppimist ja mälu reguleerivaid neurokemikaale juhtides on võimalik ravida traumajärgset stressi või muid mentaalseid häireid
  • Uurida, kas neerupealiseid on võimalik termoaktiveerida
  • Uurida, kas uitnärve on võimalik stimuleerida, et suurendada närvide plastilisust, et ravida traumajärgset stressi

On ka selge, et peamiselt sõjatehnoloogiale keskendunud agentuur kergekäeliselt 78,9 miljonit dollarit mõnele programmile ei kuluta, kui sellest juba lähemal ajal käegakatsutavat kasu ei oleks. Ühest küljest peaks see aitama sõdureid kriisisituatsioonides, aga sellised läbimurded leiaks kahtlematult rakendust ka meditsiinis laiemalt. Ulmesarjades esitletud supersõduriteni, kellel närvisisteem juba sisemise elektroonikaga ühendatud, pelgalt nanobottide loomisega ei jõua.

Sarnastel seadmetel võib olla paraku ka muud otstarvet kui ravi, näiteks närvide stimuleerimise kaudu on võimalik tekitada valu, aga nanotehnoloogilisi piinamismeetodeid DARPA loodetavasti siiski ei otsi.