Siis kui maakera üleni ära jäätus: Mis põhjustas nn Sturti jäätumise 700 miljonit aastat tagasi?
Jääaeg pole veel midagi tolle perioodiga võrreldes. Umbes 717 miljonit aastat tagasi, kuni umbes 660 miljonit aastat tagasi, nn Sturti jäätumise perioodil muutus terve meie planeet hiigelsuureks jääpalliks.
Harvardi teadlased arvavad, et on jõudmas jälile selle meie planeedi mineviku teravale küsimusele, kuidas nn jääpalli-Maa efekt üldse võimalikuks osutus.
Sturti jäätumine polnud tavaline jääaeg, vaid ebatavaline sündmus, ühena samasugustest nn krüogeeni ajastul, mille tulemusel terve planeet ära jäätus. Üleüldine jäätumine kestis küll ehk geoloogide mõistes lühikest aega, viis miljonit aastat, aga terve perioodi kestvuseks on 60 miljonit aastat. Isegi ekvaatoril oli püsijää paksuseks kümme meetrit. Oma nime sai jäätumisperiood Sturti jõekuru järgi Austraalias.
Harvardi ülikooli teadlased otsivad sellele küsimusele vastuseid vulkaanide tegevusest. Nimelt uurivad nad piirkonda, millele on nimeks pannud Franklini suur vulkaaniline provints (Franklin Large Igneous Province, LIP), ja mis katab meie mõistes Alaskat, Põhja-Kanadat ja Gröönimaad. LIP on suurem piirkond, mida katab vulkaaniline kivimikiht, viidates kaugemas minevikus aset leidnud kataklüsmilisele sündmusele, mis võinuks hävitada ka igasuguse elu Maal. Suuri väljasuremissündmusi küll Sturti jäätumisega pole veel seostatud.
Mõni varasem teooria on siin esindatud:
Küll on Franklini LIP-i kujunemist võimalik ajaliselt seostada just Sturti jäätumise algusega. Seevastu, küsimus on, miks just see vulkaaniline sündmus oleks pidanud planeedile teisiti mõjuma, kui muud samasugused.
"Me teame, et vulkaaniline aktiivsus võib omada suurt mõju keskkonnale, seega on suur küsimus selles, kuidas neid kaht sündmust omavahel seostada," küsib Francis Macdonald, Harvardi geoloogia abiprofessor.
"Me teame, et sellised pursked on aset leidnud ikka ja jälle, läbi geoloogilise ajaloo, kuid need ei ole alati seotud jahtumissündmustega. Seega küsimus on, mis tegi sellest sündmusest erineva," täiendas Robin Wordsworth, keskkonnateaduse ja insenerluse abiprofessor samast ülikoolist.
Vastus ei saa olla ühene. Macdonaldi vaist ütles, et vulkaanide välja paisatud aerosoolid on võinud kuidagi mõjutada planeedi kiiret jahtumist. Ilmneb, et õigetel tingimustel võis see tõesti nii olla.
Analüüs ütleb, et vulkaanidest paiskus atmosfääri väävlirikkaid kihte, tegemist on aga gaasiga (vääveldioksiid), mis neelab päikesekiirgust. Eriti efektiivseks muutub see siis, kui ta paiskub väljapoole tropopausist (vaheala troposfääri ja stratosfääri vahel, üheksast kuni 17 kilomeetrini maapinnast). Kui see pilv paiskub nii kõrgele, on suurem tõenäosus, et ta jääb katva kihina ka kauemaks planeedi kohal hõljuma.
Tropopausi kõrgus pole küll päris kindlalt paigas, ja mida jahedam planeet oli, seda madalamal see vaheala asus. Ja paistab, et juba enne seda ei nautinud planeet just kuumalaine käes. Jahedam planeet oli aga veelgi haavatavam selliste looduskatastroofide ees, kirjeldavad teadlased väljaandes New Atlas. Kuid aerosoolide paiskumine atmosfääri on selgelt vaid üks osa vastusest.
Vaja oleks ka teada, kus kohas purse aste leidis. Mandreid polnud tänases mõttes veel olemas, võrdluseks on aga Pinatubo vulkaanipurse aastast 1991, mis paiskas atmosfääri 15 miljonit tonni vääveldioksiidi, põhjustades kliima jahenemist vaid 0,6 kraadi Celsiuse järgi ja sedagi vaid 15 kuuks. On selge, et ühekordsest purskest üleilmset jäätumist ei saanud tekkida, tegemist pidi olema ikka kümneid tuhandeid kui mitte lausa miljoneid aastaid kestva järjekindla podisemisega.
Ja kui aerosoolid mõjutavad jahtumist teatud määral, peavad nad ka jäämassi enda juba kindla piirini viima, kus jää ise võimendab jahtumist edasi, nendib Macdonald. Tänapäeva mõistes pidi see jäätumine aset leidma aga kuskil California laiuskraadil.
Uurimus avaldati ajakirjas Geophysical Research Letters.
