Kui kullapalavikulised uusasunikud 19. sajandil karjakaupa Põhja-Carolina rannikupiirkonda (Bay Area’sse) kokku voolasid, oli neil elupaikade ja kaevanduste rajamiseks tarvis puitu.

Ning mõistagi pole paremat moodust suure hulga puidu hankimiseks kui võtta maha mõni hiidsekvoia! Toona polnud rahvas aga veel tuttav selle puu ootamatu omaduse — tulekindlusega.

1906. aastal tabas San Francisco linna ränk maavärin. Nagu oleks sellest veel vähe, tuli elanikel seejärel asuda võitlusse suurte tulekahjudega, mis ähvardasid neelata terve linna.

Paistab aga, et linna päästis tuleroaks langemisest üks oluline tegur: ehitumaterjaliks kasutatud sekvoiapuit.

Ehkki tulelõõm möllas kolm päeva järjest, juhtus midagi kummalist, kui see jõudis mõne sekvoiapuidust ehitatud majani — tuli vaibus.

Ehkki sekvoia pole täiesti tulekindel, võimaldavad madal vaigusisaldus ja poorne puusüü sel endasse neelata hulgaliselt niiskust, tänu millele talub sekvoia tulekahjustusi palju paremini kui näiteks männipuit.

Nagu kirjeldas üks toonane reporter: „Igas peamises suunas pandi tulekahjudele viimaks piir, kui need jõudsid sekvoiapuidust sõrestikmajade keskele.“