Seitse elundit, mille kaotus ei tähenda tingimata inimese surma

 (15)

Seitse elundit, mille kaotus ei tähenda tingimata inimese surma
Pilt on illustratiivse tähendusega (Foto: Wikimedia Commons / *_filippo_*)

Inimorganism on uskumatult vastupidav ja kohanemisvõimeline. Kui loovutate doonorina verd, kaotate korraga mitu triljonit punast vererakku, kuid organismi jaoks pole probleem need üsna kärmelt uutega asendada.

Täiesti võimalik on kaotada suuri tükke elutähtsatest organitest ja ikka enam-vähem normaalselt edasi elada.

Mõned elundid on võimalik aga ka täielikult eemaldada, ilma et see patsiendi elukvaliteeti oluliselt mõjutaks. Järgnevalt loetleme seitse mitte-asendamatut elundit.

Põrn

Kõhuõõnes vasemal pool paiknevat põrna eemaldatakse kõige sagedamini vigastuste tagajärjel. Kuna see asub ribidele lähedal, on see kõhuõõne-traumade eest halvasti kaitstud.

Põrna ümbritsev siidpaberjas koekapsel rebeneb kergesti, võimaldades verel põrnast välja valguda. Kui vigastust õigeaegselt ei diagnoosita ega ravita, lõppeb see surmaga.

Põrna ülesanne kehas on vererakkude talletamine ja ümbertöötlemine, nagu ka valgete vererakkude ja vereliistakute ladustamine. Ilma selleta on aga võimalik mugavalt elada, kuna punaste vererakkude ja nende komponentide ümbertöötlemisega saab hakkama ka maks üksinda.

Samamoodi aitavad muud lümfikoed organismis kompenseerida põrna immuunfunktsiooni.

Magu

Mao neli peamist ülesannet on mehaaniline seedetegevus, s.t kokkutõmbumine manustatud toidu purustamiseks, keemiline seedetegevus toitainete lagundamist soodustavate hapete nõristamise kaudu, ning seejärel toitainete omandamine ja jääkide eritamine.

Seotud lood:

Vähktõve või trauma tagajärjel võidakse magu mõnikord eemaldada. Sellisel juhul ühendavad kirurgid söögitoru otse peensoolega.

Kui paranemine on edukas, võivad mao kaotanud inimesed kenasti edasi elada, kui täiendavad normaalset toiduvalikut vitamiinidega.

Soojätkamiselundid

Peamised reproduktiivorganid on munandid ja munasarjad. Kuna noid on inimesel sündides reeglina kaks, on võimalik edukalt sugu jätkata ka pärast ühe munandi või munasarja eemaldamist või selle funktsioneerimise lakkamist.

Munasari — või mõlemad munasarjad — eemaldatakse enamasti vähktõve tõttu. Mehed minetavad munandeid sagedamini vägivaldsete rünnakute, sportimise või liiklusõnnetuste tagajärjel.

Naistelt on võimalik eemaldada ka emakas; sellise kirurgilise operatsiooni tagajärjel kaob menopausi-eelsetel naistel sigimisvõime ja katkeb ka menstruaaltsükkel.

Loe veel

Uuringud annavad mõista, et eemaldatud munasarjadega naiste eluiga ei ole keskmisest lühem. Mõnedes meespopulatsioonides võib mõlema munandi eemaldamine kaasa tuua isegi eeldatava eluea pikenemise.

Käärsool

Käärsoole peamised ülesanded organismis on vee tagasiimendamine ning rooja vormimine kokkupressimise teel. Vähktõve või muu haiguse tõttu võib tekkida vajadus käärsool osaliselt või kogu ulatuses välja opereerida.

Enamik patsiente paraneb sellisest kirurgilisest sekkumisest edukalt, ehkki täheldatakse olulisi muutuseid seede- ja erituselundkonna töös. Paranemise soodustamiseks soovitatakse patsientidel pärast operatsiooni mõnda aega piirduda ainult pehmekoelisema toiduga.

Sapipõis

Sapipõis asub kõhuõõne ülaosas paremal pool maksa all, ribidele üsna lähedal. Sapipõide koguneb sapp, mida maks rasvade lõhustamise hõlbustamiseks pidevalt toodab. Kui seda seedetegevuses parasjagu tarvis pole, talletabki sappi sapipõis.

Kolesterooli üleküllus sapis võib aga soodustada sapikivide tekkimist, mis omakorda võivad ummistada soonekesi, mis sappi mööda organismi ringi liigutavad. Kui see juhtub, võib vajalikuks osutuda sapipõie kirurgiline eemaldamine.

Seda tuleb tegelikult ette üsna sageli; näiteks USA-s opereeritakse aastas välja 600 000–650 000 sapipõit.

Paljudel inimestel esineb sapikive, millega ei kaasne mingeid sümptomeid, kuid paraku ei vea kõigil meist niimoodi.

Ussripik

Ussripik ehk ussjätke, rahvaliku nimetusega pimesool on väike, usjas, ühest otsast suletud jätke umbsoole alumises otsas. Seda peetakse organismile kasulike bakterite panipaigaks, mis võimaldab vajadusel — näiteks pärast ägedat kõhulahtisust — taastada soolkonnas varem tooni andnud mikrobioomi.

Kuna ussripik on ühest otsast suletud, võib sellesse sattunud täielikult seedumata toit sinna kinni jääda ja põhjustada põletikku. Tõsisematel juhtudel tuleb põletikuline ussripik välja lõigata.

Ussripiku kirurgiline eemaldamine ei tähenda paraku, et see patsiendile ka hiljem vaevuseid ei saaks põhjustada. Näiteks võib lõikuse käigus täielikult eemaldamata jääda lühike osa ussripikust, kus võib puhkeda uus põletikukolle. Inimesed, kellelt ussripik on eemaldatud, enamasti siiski ei märka, et nende elukvaliteet selle tõttu kuidagi muutuks.

Neerud

Suuremal osal inimestest on kaks neeru, kuid elada on võimalik ka ainult ühega — või üldse ilma nendeta (kui võtta appi dialüüs). Neerude ülesanne on verd filtreerides säilitada vee ja elektrolüütide tasakaalu, nagu ka aluse-happe-tasakaalu organismis.

Neerud toimivad iselaadse sõelana, haarates mitmesuguste protsesside abil endasse kasulikke asju, nt valke, rakke ja kehale vajalikke toitaineid. Samuti vabanevad neerud paljudest meile mittevajalikest või kahjulikest asjadest, suunates need uriini kaudu kehast välja.

Põhjuseid neerude eemaldamiseks võib olla mitmeid, näiteks pärilikud haigused, uimasti- ja alkoholitekkelised kahjustused või nakkushaigused.

Kui inimese mõlemad neerud üles ütlevad, tuleb talle regulaarselt teha dialüüsi. Neerudeta inimese eeldatav eluiga sõltub paljudest asjades, s.h dialüüsiprotseduuri tüübist, patsiendi soost, muudest tervisehäiretest ja vanusest haigestumise hetkel.

Hiljutised uuringud on näidanud, et 20. eluaastal dialüüsiga alustanud patsient võib elada veel keskeltläbi 16–18 aastat, samas kui 60ndates eluaastates inimese elu ei pikenda dialüüs palju rohkem kui viie aasta võrra.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare