Üldiselt eelistab hiir seemneid, viljaterasid või pähkleid, kuna neis on rohkem kaloreid - samas koguses pähklisegus on neid šveitsi juustust lausa kaks korda rohkem. Pirtsakateks ei saa hiiri siiski nimetada, kuna nende söömistavad on üsna oportunistlikud. Millele hammas peale hakkab, seda ka süüa proovitakse, lausub linnanäriliste uurija Robert Corrigan.
Kui looduses seemneid-pähkleid napib, hakkavad hiired sööma putukaid või linnumune. Ja kui nälg päris krõbedaks läheb, ei peljuta hiiri ka kannibalism. Liigikaaslaste nahkapistmine pole hiiremaailmas kuigi haruldane.
Inimeste elukeskkonnas nagu elumaja või korter eelistab hiir neid toiduaineid, mida kergemini kätte saab, külmikuust spetsiaalselt juustu nosimiseks ta paotada ei suuda. Hiire kui sageli lõksude või suuremate loomade ohvriks langeja strateegia on lihtne: süüa ruttu ja pageda tagasi oma pelgupaika. Kui variant on juust, võib hiir seda iseenesest igavesti süüa, ent nagu öeldud - see ei oleks Corrigani sõnul siiski esimene valik.
Kuidas on aga hiirte juustulembuse müüt tekkinud? Üks versioon on, et see pärineb ajast, mil inimesed hoidsid teravilja tünnides-purkides, liha aga rippus soolatuna kõrgel lae all. Juust ei vajanud mingeid erilisi säilitustingimusi ja oli seega ka üks lihtsamalt kättesaadavamaid toiduaineid majapidamises. Kui inimesed oma juusturatastelt hambajälgi leidsid, hakatigi uskuma, et see on näriliste eelistatuim roog, ütleb Manchesteri ülikooli psühholoog David Holmes.
