Teel kõige suurema poole Suurjärvistu järvedest teeb jõgi läbi järsu langemise — ligi 13 kilomeetri pikkusel lõigul laskub see peaaegu 245 meetrit.

Ühes punktis jagab suur kaljukuhil jõe kaheks haruks, millel on väga erinevad iseloomud.

Üks harujõgi käitub viisakalt, purskudes alla 15-meetrise kosena. Teine jõgi on aga põhjuseks, miks paika nimetatakse Devil’s Kettle'iks — nn Kuradikatla koseks.

Läänepoolne harujõgi langeb nimelt hiiglaslikku auku, mis neelab endasse tohutul hulgal vett. Kuhu vesi sealt edasi voolab, ei tea seni veel keegi. Mõistatus on teadlaseid ja üldsust hämmeldanud juba aastaid.

Vette on jõe voolusängi väljaselgitamiseks visatud küll lauatennisepalle ja kallatud värvaineid, kuid need on jäljetult kadunud.

Ehkki eeldatakse, et neeluauku langev vesi jõuab viimaks otsaga Ülemjärve (ingl Lake Superior) või taasliitub teise haruga, pole kumbagi eeldust kunagi kinnitada õnnestunud.

Neeluaugud ehk „katlad“ jõepõhjades pole haruldased, kuid reeglina on nende puhul tegu pinnaerosiooni-nähtustega, mitte tervete kanalitega, kus vesi päriselt voolata saaks.

Maa all muutuvad GPS-seadmed ja kaamerad kasutuks ning lõhe kuju tõttu pole inimestel võimalik sellesse laskuda ja veevoolu sihtkohta välja selgitada. Seni on tegemist lihtsalt emakese looduse järjekordse suure mõistatusega.