Muu hulgas spekuleeris ta, mis juhtuks siis, kui mikroorganismidele anda nii teadlaste kui ka rahastajate roll.

Täna, Eesti Vabariigi 98. aastapäeval oleme jõudnud olukorda, kus nii siit kui sealt kostab muret, et kas sellist Eestit me tahtsimegi ja et see, mis meid siia on toonud, ei vii enam edasi. Samas on ju tõde seegi, et nii hästi kui praegu pole eestlased ajalooliselt kunagi elanud, ja maailm pole kunagi nii kergelt koju kätte tulnud ega vaid hiirekliki kaugusel olnud.

Meil endil tuleb otsustada, kas edasine sõltub pelgalt jõust ehk Eesti riigi sõjalisest võimekusest, või pigem meie ajudest. Me ei tohi unustada, et Eesti on kaks korda vabaks saanud tänu oskuslikele, haritud ja tarkadele läbirääkijatele ja mitte edukale sõjategevusele. Annaks jumal, et niisugusi läbirääkijaid enam tarvis ei lähe, aga valmis tuleb olla.

Eestlased on alati teadnud, et väikeriiki aitab mõistus, aga mitte jõud. Oli ju meie rahvalugude igati positiivne ja austustvääriv Kaval-Ants ka mingis mõttes teadlane, kes püüdis asju analüüsida, optimaalsemaid lahendusi leida, neid ellu rakendada ja siis nende otsuste tulemusel enda ja ka teiste elu paremaks muuta. Tundub, et vähemalt niikaua kui Eesti riik nii rahvaarvult kui ka territooriumilt oluliselt suuremaks ja võimsamaks ei muutu, on ainuvõimalik tee edasiseks eksisteerimiseks targad inimesed ja teaduspõhised otsused.
Loe edasi siit