Teadlased publitseerisid nüüd oma uue analüüsi tulemusi ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences, kasutades laseripõhist kaardistamisssüsteemi ligemale 20 kohaliku kunagise asulakoha kohta. USA edelaosas õitses põliselanike ühiskond veel ligemale sada aastat pärast hispaanlaste saabumist, kuid siis saabus kiire väljasuremine.

"Edelas leidis esimene kontakt põliselanike ja eurooplaste vahel aset aastal 1539," märkis uurimuse autor Harvadi ülikoolist, antropoloog Matt Liebmann. "Me leidsime, et haigus ei hakanud tegelikult mõju avaldama enne aastat 1620, kuid seejärel näeme me järsku elanikkonna vähenemist aastail 1620-1680. Suremuse protsent oli vapustavalt kõrge - ligemale 87 protsenti põliselanikest suri selle lühikese perioodi jooksul."

Mida vähemaks elanikke jäi, seda ebasobivamaks muutus ka keskkond, algasid metsapõlengud, sest seni haritud põllud võsastusid. Ja see nuhtlus kestis enamvähem täpselt aastani 1900, kuni karjakasvatus jälle liigsele metsastumisele piiri pani.

Kui palju rahvast maailmajagu sel ajal kaotas, pole siiani selge. Võimalik, et kogu Ameerika rahvastik kahanes 50 miljonilt 1,8 miljonile, on varasemad uurimused väitnud.

Ponce de León, de Soto ja de Moscoso Alvarado

Hernando de Soto oli osalenud tänase Nicaragua hõivamisel 1530. aastal, ja ta osales ka Francisco Pizzarro sõjakäigus inkade vastu kolm aastat hiljem, saades märgatava sõjasaagi. Mõni aasta hiljem määrati ta Kuuba kuberneriks, ülesandega koloniseerida kogu Põhja-Ameerika nelja aasta jooksul.

Juba 1513. aastal oli Puertoriiko kuberner Juan Ponce de León avastanud ranniku, mida ta nimetas taimestiku õitsemise tõttu La Florida. Ponce de Leon suri juba aastal 1521 ja alles mõnikümmend aastat hiljem läksid liikvele legendid nooruseallika kohta, mida ta väidetavalt otsinud olevat.

De Soto igatahes astus tänase USA pinnale 1539 ja võttis ette pikema ekspeditsiooni, läbi tänaste osariikide Florida, Georgia, Lõuna- ja Põhja-Carolina, Tennessee, Alabama, Mississippi, Arkansase ja Louisiana, silmates 1541. aastal esimesena Mississippi jõge ja suri lõpuks palaviku tõttu aasta hiljem Guachoya külas hilisemas Louisianas.

De Soto ekspeditsioon 1539-42.

De Soto armee oli alguses 600-meheline, tema surres oli alles veidi enam kui 300, keda juhtides jõudis Luis de Moscoso Alvarado ka Texasesse. Kuid Hispaania kolonisatsioon laienes sinna alles 1690. aastal Mehhiko suunast. Floridas jäi hispaanlaste asustus püsima juba 1565. aastast.

Laialdasem Euroopa kolonistide saabumine mujale USA aladele algas alles 17. sajandi alguses. Kokkupõrkeid ja ka massimõrvu ilmnes, aga mitte genotsiidi korras ei tapetud suurt osa põhjaameeriklastest. Seda, et haigusi meelega oleks levitatud, tõestada pole suudetud.

Haiguste vahetus maailmajagude vahel

Lõuna-Ameerikas olid rõuged, katk ja muud Euroopast saabunud nakkushaigused juba enne seda massiliselt ohvreid nõudnud, 17. sajandil jõudsid need surmatõved ilmselgelt ka Põhja-Ameerikasse. Orjakaubandus tõi Aafrikast kaasa ka kollapalaviku. Vastu said eurooplased aga süüfilise, mis juba Prantsuse-Itaalia sõdade ajal siinpool ookeani massiliselt ohvreid (1494-1559) nõudis.

Seda nähtust on nimetatud Kolumbuse vahetuseks (Columbian Exchange), kuna Ameerikasse läks palju koloniste, viies siit ka põllukultuure kaasa, vastu toodi Ameerikast aga seni tundmatuid taimi, sh kartul, tomat, tubakas, kuid vahetus puudutas selgelt ka haigusi.

Rõuged jõudsid Ameerika mandrile Haitilt aastal 1520, kus epideemia oli valla pääsenud eurooplaste seas kolm aastat varem. Irokeesideni (tänase USA kirdenurgas) jõudsid rõuged 1679, ja nagu kõikjal, nõudsid tohutult ohvreid. 1636-1698 nägi Boston kuut rõugeepideemiat, mis sundis kõiki elanikke linnast põgenema, paraku haigust veelgi enam levitades.