Väljaanne Wired osales nüüd teadlaste ekspeditsioonis samasse kanti, et tänavusele teadusmüsteeriumile selgitust leida. Ja nüüd nad arvavad, et võivad ka lahenduse lauale käia.

Rice'i ülikooli entomoloogi (e k putukauurija) Phil Torrese juhtimisel läksid teadlased samasse piirkonda, Tambopata uurimiskeskuse lähistel asunud pisikesele saarele Peruus, lootuses näha ka oma silmaga neid müstilisi ehitisi, mida esimest korda Troy Alexanderi Facebooki ja Twitterisse riputatud fotodel näha oli õnnestunud.

Ja nende ekspeditsioon oli edukas, sest mitte ainult nad ei leidnud ridamisi samasuguseid asju puutüvedel, vaid said lõpuks ka selgeks, et neid turvatarasid punuvad ämblikud. Mida oligi tarvis tõestada, kui arvestada et just ämblikke nad sealt otsima ka läksid. Siiditaolised moodustised koosnevad kõikjal kahest osast. Keskel on koonusekujuline tornike, ümber aga ligemale kuue millimeetri kõrgune "tara."

Vahetult enne päikesetõusu 10. detsembril seadis Torrese tiim sammud metsa ja juba pool tundi hiljem nägi ka oma silmaga neid moodustisi. Need olid küll palju väiksemad, kui ta oli oodanud, aga ennekõike oli neid näha tsekroopiapuude tüvedel. Paljud ilutsesid ka bambusetüvedel, mõned ka lehtedel. Järgmise paari ööpäeva jooksul lugesid nad kokku juba 40 valget siidringikest.

Loodusfotograafi Jeff Crameri kõrgresolutsiooniliste piltide lähem uurimine näitas, et mööda neid ümbritsevaid "tarasid" ronisid mikroskoopilised lestalised, aga samas oli ka selge, et need elukad siidipunumisega ei tegelenud. "Tara" võis olla just selleks, et neid väljaspool hoida.

Siis aga avastati, et mitmel koonusel oli "katus" pealt lahti, mis viitas, et keegi oli sealt ka välja roninud. Ja koonuste põhjast vaatasid vastu jäljed kellegi munast. Vaid üks muna iga koonuse kohta. Kui arvestada, et need asjandused olid ehitatud siidist, võis kohe välistada liblikate, ööliblikate ja seente teooriad. Kokku kuus päeva vahtisid teadlased hoolikalt neid asjandusi, igaaühel oma erinev teooria, kuni lõpuks, 16. detsembril nägid nad kahe koonuse avanemist ja pisikeste ämblike ronimist sealt välja. Päev hiljem, kolmanda ämbliku väljaronimist lähedalt jälgides võisid nad juba ka teooriad lukku panna.

Paljud putukad läbivad kookonifaasi oma arengus, kuid antud juhul on koos mitu väga haruldast asja. Looduses on väga haruldane, et ämblik asetab vaid ühe muna ja veel eriliselt ettevalmistatud kohale. See, et putukaemad näevad veel eriliselt vaeva "hälli" valmistamisega ainsale lapsele, on ebatavaline. Mune üritatakse küll peita, see on palju levinum. Aga nüüd on punutud veel kaitsetara selle ümber.

Ja nendest koonustest väja roninud ämblikubeebide pealt oli ka võimatu veel tuvastada mis liiki nad kuuluvad. Tõenäoline on mõni hüpikämbliklaste liik. Aga selleks peab nüüd jälgima ka nende ämblikubeebide sirgumist täisealisteks ämblikeks.