Osa tulemäe purskes kadunuks peetud "kaheksandat maailmaimet" peitub tegelikult järve põhjas

 (5)
Osa tulemäe purskes kadunuks peetud "kaheksandat maailmaimet" peitub tegelikult järve põhjas
Valged terrassid Charles Blomfieldi samanimelisel maalil aastast 1884. Wikimedia commons

Pärast rohkem kui 125 aastat teadmatust arvavad teadlased, et on lõpuks leidnud Uus-Meremaal asunud „kaheksanda maailmaime“ viimse puhkepaiga. Avastus toob selgust varasemate uuringute ebakindlatesse tulemustesse.

1886. aasta 10. juunil plahvatas Tarawera mäe tipp Uus-Meremaa ajaloo teadaolevalt võimsaima vulkaanipurske tõttu, paisates õhku tohutus koguses vulkaanilist räbu ja tuhka ning hävitades ümberkaudse maastiku.

Rohkem kui sada aastat on teadlased eeldanud, et see purse hävitas kaheksanda maailmailme — Uus-Meremaa imekaunid Roosad ja Valged terrassid, mis seisid Rotomahana järve kallastel vulkaanist vaid pisut edela pool.

Hiljem oletati, et võib-olla pole looduslikud kivimiterrassid siiski kadunud, vaid lihtsalt mattunud pärast purset kerkinud järve lähedale ning et arheoloogiliste väljakaevamiste käigus võiks olla võimalik neid isegi vahetult uurida.

Värskes uurimuses kirjeldatud üksikasjalised veealused vaatlused kinnitavad, et ehkki Valgetest terrassidest pole järel midagi, asub vähemalt osa Roosadest terrassidest puutumatuna suure Rotomahana põhjas — aga tõenäoliselt ei saa me neid kunagi oma silmaga näha.

Kunagi olid need päikesevalguses sädelevast peeneteralisest kvartsist koosnevad valget ja roosat värvi terrassid kaks kõige suuremat teadaolevat ränikivisettekogumit maailmas. Ajalooliste kirjelduste põhjal teame, et üks kogumitest oli ebatavalist pärlvalget värvi, teise arvukad kihistused olid aga roosakat tooni.

Seotud lood:

Kolm päeva pärast purset olid terrassid läinud

Võrratud geoloogilised struktuurid, mis seisid üks järve ühel, teine teisel kaldal, pidid pakkuma imetabast vaatepilti, kuid kolm päeva pärast ajaloolist vulkaanipurset olid nii järv kui ka terrassid massiivsesse kraatrisse kadunud. Ajapikku täitus kraater veega, asendades kadumaläinud järve.

„Terrasside peaaegu täielik hävimine pole vast üllatav arvestades, et 1886. aasta purse oli nii võimas, et seda oli kuulda Aucklandis ja Lõunasaarel,“ kommenteeris uurimuse juhtiv autor, Uus-Meremaa riikliku uurimisinstituudi GNS Science geoloog Cornel de Ronde. „Plahvatuse tagajärjel tekkis Tarawera mäe sisse 17 km pikkune lõhe, mis ulatus edela suunas järve alla.“

Ehkki eksperdid usuvad, et Valged terrassid on suures osas hävinenud, on varasemad uuringud andnud mõista, et Roosad terrassid võivad järvepinna all alles olla. Järve pind kerkis nimelt pärast ajaloolist purset vähemalt 60 meetrit ja selle maht suurenes vähemalt viis korda.

Pärast viis aastat tagasi kogutud tohutu andmehulga uuesti analüüsimist on uurijad loonud seninägematu täpsusega kaardi kõigest järvepinna alla jäävast — ning see kaart langeb kokku ajalooliste fotodega Roosadest terrassidest.

„Oleme oma aastatetagused andmed uuesti üle vaadanud ja järeldanud, et pole võimalik, et terrassid võiksid olla mattunud maapinna alla Rotomahana järve lähedal,“ rõhutas de Ronde.
Teisisõnu võivad Roosad terrassid olla vähemalt osaliselt säilinud, kuid need paiknevad järve põhjas, mitte ei ole maapinna alla maetud.

Ajaloolisi fotosid ja kaarte nüüdistehnikaga — külgskanner-kajaloodide, seismiliste vaatluste ja magnetvõnke-ülesvõtetega — kombineerides kardistasid uurijad järve põhja ennenägematu täpsusega.

Väljakaevamistel pole mingit mõtet

Oluline on, et nende avastused kattuvad vanadel fotodel ning geoloogi ja maadeavastaja Ferdinand von Hochstetteri ajaloolistel kaartidel kujutatuga, andes mõista, et vähemalt osa Roosadest terrassidest on järve põhjas ikka veel alles.

„Suurem osa inimestest uskus, et need on hävinenud, ja miks nad polekski pidanud seda arvama?“ rääkis de Ronde 2011. aastal jäädvustatud videoülesvõttes. „Toimus tohutu, uskumatu võimsusega purse, mis hävitas kogu maastiku, nii et miks poleks pidanud hävima ka terrassid? Tõeliselt märkimisväärne on, et me oleme näidanud, et nad pole kusagile kadunud.“

Värske avastus aitab arvatavasti vaigistada hiljutisi üleskutseid korraldada järve kaldal arheoloogiline uuring ja üritada terrasse välja kaevata — de Ronde peab seda mõtet oma äsjase analüüsi valguses viljatuks.

Uurimus ilmus teadusajakirjas Journal of The Royal Society of New Zealand.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare