1942. aasta 27. veebruaril astus kahest raskeristlejast, kolmest kergeristlejast ja üheksast hävitajalaevast koosnev Liitlasvägede üksus tulevahetusse keiserliku Jaapani mereväega. Nüüdisajal mäletatakse seda sündmust Jaava mere lahinguna.

Jaava mere lahing kujunes Liitlasvägedele suureks kaotuseks. Merepiirkonda, kus see aset leidis, peetakse praegu kalmistuks, kuna konfliktis hukkus üle 2300 mereväelase.

Hiljuti lahingu 75. aastapäevaga seoses uppunud aluste juurde korraldatud sukeldumisekspeditsioon avastas aga, et paljud vrakkidest on ookeanipõhjast sootuks kaduma läinud.

Täielikult on kadunud kaks Hollandi alust, HNMLS De Ruyter ja HNMLS Java; suurem osa alusest nimega HNMLS Kortenaer on samuti läinud.

Lisaks on haihtunud teisigi aluseid, mis sama lahingu käigus samas piirkonnas põhja lasti — ookeani põhjast on puudu Briti aluste HMS Exeter ja HMS Encounter ning klassi SS-176 kuuluva Ühendriikide allveelaeva USS Perch vrakid.

Jaava mere sõja laevavrakid avastati merepõhjast suhteliselt hiljuti, 2000. aastatel. Arvatavasti on need nüüd langenud metallikauplejate saagiks.

Nn madala taustkiirgusega teras (ingl low-background steel) on tulus materjal nii lihtlabase vanarauana kui ka sellepärast, et pärast 1945. aastal toimunud esimeste tuumapommide plahvatusi toodetud terast ei saa kasutada otstarveteks, mis eeldavad minimaalset varasemat kokkupuudet radioaktiivse kiirgusega.

Nüüdisajal valmistatakse terast mitmel viisil, kuid need kõik nõuavad atmosfäärihapniku kasutamist. Kuna Maa atmosfäär sisaldab aga pärast tuumarelvade ajastu algust nõrga taustkiirguse tõttu veidi radionukliide, ei saa selle abil toodetud terast kasutada nt ioniseeriva kiirguse mõõtmiseks rakendatavates Geigeri-Mülleri loendurites ja mõnede meditsiinitehniliste rakenduste juures.

Üheks madala taustkiirgusega terase n-ö maardlaks on olnud I maailmasõjas Scapa Flow lahes põhja lastud Saksa laevastik, kuid ka Jaava mere lahingus uppunud alustelt kogutud metall toimiks täpselt sama hästi.

Laevavrakke on varemgi vargsi pihta pandud, kuid viimasel ajal on röövlid muutunud uljamaks. Aruannete kohaselt õhitakse alused nüüd lõhkeainetega ja korjatakse seejärel põhjast kokku nende metallrusud.

Raske on öelda, kas taolist vrakirüüstet võiks olla mõistlik või isegi võimalik kuidagi ohjeldada. Lõppeks on ookean ju üüratu, selle põhjas leidub piirkonniti ohtralt laevavrakke ja ressursid taoliste veealuste surnuaedade seiramiseks praktiliselt puuduvad.