Koolibride lennu iseärasused on kütkestanud nii linnusõpru kui ka teadlaseid.

Erinevalt kõigist teistest lennuvõimelistest lindudest, kelle käitumine ja lennustiil järgivad üldiselt kukkumise ja aeronautilise tõstejõu füüsikareegleid, paistavad koolibrid neid linnulendu kitsendavaid tegureid probleemideta eiravat.

Kui enamik linde piirdub tiibadega pumpamise ja hõljumisega (nii et mõnel lennuhetkel on suhteliselt lihtne heita selget pilku linnu tiibadele), lehvitavad koolibrid oma tiibu nii kiiresti, et need suisa undavad, millest tulebki lindude ingliskeelne nimi hummingbird — otsetõlkes ümisejalind.

Lisaks saavad koolibrid oma tiibu väga suures ulatuses — peaaegu 180 kraadi — pöörata, mistõttu ei pea nad piirduma ainult ettepoole lendamisega, vaid saavad ka paigal hõljuda, külitsi lennata, otse üles tõusta ja isegi lennusuunda õhus ringi pööramata muuta, mida ühegi teise liigi esindajate juures pole täheldatud.

Koolibride suur lennukiirus ja lai suundadevalik on kujunenud olude sunnil. Nood tillukesed sulisloomad on alati nälga suremise piiril ning nende paaniline lend õielt õiele tuleb lakkamatust püüdest oma kiiresti kahanevaid glükoosivarusid täiendada, et veel üks päev elus püsida.