Õhus, vees, elusolendite sees: plastreostus on tegelikult juba kõikjale jõudnud

 (14)

Õhus, vees, elusolendite sees: plastreostus on tegelikult juba kõikjale jõudnud
(Foto: Wikimedia Commons / Raceforwater)

Mikroplastreostuse täpsed ulatus ja mõjud pole veel selged, ent teadlaste hinnangul on põhjust muretseda.

Ehkki merede plastreostust on uuritud aastakümneid, on selle ulatuse ja mõjude analüüsimine mujal alles lapsekingades.

Viimastel aastatel on teadlased leidnud plastmassi mikro-osakesi meie pinnasest, kraaniveest, pudeliveest, õllest ja isegi õhust, mida me hingame.

Samaaegselt on kasvanud mure potentsiaalsete terviseriskide pärast, mida need osakesed inimestele võivad põhjustada. Mõned uuringud annavad isegi mõista, et maismaal leidub mikroplastikut rohkemgi kui ookeanides.

Maailmas toodetakse igal aastal rohkem kui 330 miljonit tonni plastmassi ning mikroplast-reostuse potentsiaalseid allikaid leidub seetõttu kõikjal meie ümber.

Kust plastosakesed tulevad? Arvatakse, et üks juhtiv reostusallikas on väetised. Paljudes riikides kasutatakse põldude väetamiseks reoveesetteid (ingl sewage sludge) — reovee puhastamise püdelat kõrvalsaadust.

Setete seas võib aga leiduda plast-mikroosakesi, näiteks mikrograanuleid, mis pärinevad kraanikaussidest alla lastud kosmeetikatoodetest või sünteetilistest kangastest valmistatud rõivaste masinpesuveest. Mis sellistest plastmassikübemetest keskkonnas edasi saab, ei tea päris täpselt keegi.

King’s College Londoni keskkonnauuringute uurimisrühma juhataja professor Frank Kelly tegeleb Londoni õhu mikroplasti-sisalduse uurimisega. „Plastikuosakesed on õhus kahtlemata olemas,“ kinnitas ta. „Küsimus on, millises kontsentratsioonis neid seal esineb.“

Seotud lood:

Üks õhku paiskunud mikroplast-osakeste allikas on samad väetised, mis reostavad pinnastki. Väetise kuivades võivad mõned plastosakesed tuulega mujale kanduda.

„Nüüdisaegsetes majapidamistes on palju potentsiaalseid mikroplasti-allikaid,“ rõhutas professor Kelly. „Need võivad tekkida sünteetiliste vaipade kulumisel, aga lenduvaid kiude tekitab juurde ka rõivastumine ja rõivaste seljast võtmine.“

Kõige olulisem küsimus on, kuidas need plastosakesed inimestele mõjuvad. Lühike vastus on, et me lihtsalt ei tea, kuid teadlased usuvad, et riskid on reaalsed.

Üks võimalik oht tuleneb asjaolust, et mikro-plastosakesed võivad reovee töötlemise jaamasid läbides enda külge koguda kahjulikke baktereid ja niimoodi nende levikut soodustada — plastikuosakesi sisse süües võime manustada ka noid ohtlikke haigustekitajaid.

Loe veel

Teine probleem on, et plastmaterjalidele lisatakse töötlemise käigus mitmesuguseid kemikaale, mis võivad organismis vabaneda.

„Piisavalt suured kogused vastavaid kemikaale võivad rakke vigastada ja tappa,“ selgitas prof Kelly. „Võimalik, et kahjustatud rakud vahetatakse edukalt välja, aga see pole sugugi kindel. Näiteks võivad püsivat kahju kanda valgud, DNA jmt.“

Ehkki mikroplast-kübemed on rakkudele omastamiseks enamasti liiga suured, võivad need nano-mõõtmelisteks osakesteks lagunedes imenduda hingamiselundkonna kudedesse või ladestuda teistes elundites.

Arvestades, et plastmaterjalide tootmine peaks prognooside kohaselt aastaks 2050 senisega võrreldes kolmekordistuma, ja et mõnedel plastmaterjalidel võib lagunemiseks kuluda sadu aastaid, kujutab mikroplast-reostus endast probleemi, mis ei kao veel niipea kusagile.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare