Ajakirjas Nature kirjeldatavad stalagmiitidest ehitatud struktuurid leiti õnneliku juhuse läbi juba 1990. aastal, kui Bruno Kowalsczewski – toona vaid 15-aastane poiss – sattus pärast kolm aastat väldanud 30 meetri pikkuse kitsa tunneli kaevamist galeriisse, mis kasvas avaraks koopaks. Ruumi ei ilmestanud vaid iidsed loomaluud ning laest ja põrandast välja kasvavad stalaktiidid ja stalagmiidid. Keegi oli koopa põrandast murdnud lahti sadu stalagmiite ning kuhjanud need kuueks korrapäraseks struktuuriks.

Leid nõudis selgelt elukutseliste arheoloogide tähelepanu. Aastaid hiljem näitas radiosüsinikul põhinev analüüs, et koopa põrandal vedelenud kontide vanus küündib enam kui 50 000 aastani. Kaltsiidikihi alla mattunud stalagmiitseinad pidid olema veelgi vanemad. Uuringud jäid aga 1999. aastal pärast juhtivarheoloogi Francois Rouzaud äkksurma soiku. Koobas vajus kollektiivses teadvuses unustusse.

Mõne aasta eest püüdis koobas Belgia kuningliku loodusteaduste instituudi paleoklimatoloogi Sophie Verheydeni tähelepanu.
Loe edasi siit