Adolf Lüderitz teatas omal ajal, et ostis omanimelise linna maa-ala kohaliku nama hõimu pealikult, Lüderitz ise jäi teadmata kadunuks 1886. aasta oktoobris retkel Aafrika sisealadele. Edela-Aafrika oli Saksamaa kolooniaks 1884-1915, seejärel okupeeritud, 1919. aastast mandaatalana Lõuna-Aafrika võimu all, 1990. aastast aga iseseisev riik Namiibia nime all.

Ja kuigi sealses afrikaanikeelse nimega pealinnas Windhoekis (kohalikud tunnistavad ka nimesid: ǀAiǁGams või Otjomuise) on siiani Lüderitzi tänav ja temanimelise linna esises lahesopis ka mälestusplaat temale, riigis elab ka 30 000 sakslast, ei ole Saksa koloniaalvõimu aeg just see, mida namiiblased tahaks meeles pidada (ennekõike tänu hererode ja ka namade kallal toime pandud massimõrvadele).

Ja nii sai juba kaks aastat tagasi Lüderitzi linna ümbritsev administratiivüksus ametlikuks nimeks !Nami≠nüs, nüüd nõutakse ka Lüderitzi linna (elanike arvuga 12 500) nimetamist selle nimega. Nimi peaks namade keeles tähendama "kallistust", kuigi õigeks häälduseks on vaja klõksatustega kurguhäälikuid, mida eurooplased ei tunne.

Paljud linnaelanikud hakkasid aga vastu, protestides, et nimemuutus halvendab oluliselt linna kaubandussuhteid (ligemale 60 protsenti linna külastavatest turistidest tuleb Saksamaalt), olles ühtlasi tõsiseks probleemiks ka arvutiprogrammide ja GPS-seadmete jaoks - sellist nime ei oskaks peaaegu keegi (peale namade, keda on riigis umbes 100 000) õigesti välja kirjutada.

Namadest enamik mõrvati Saksa koloniaalvallutuse käigus, täna on neid Namiibia elanikkonnast 4,8 protsenti, nendelt sai ka Namiibia riik oma nime. Ja Namiibia president Hifikepunye Pohamba tahab vabaneda saksapärastest kohanimedest riigis.