Mõra Antarktika liustikus: peagi on ookeanis mõni Virumaa-suurune jäämägi juures

Larsen C on suur šelfiliustik Antarktika poolsaarel ja selle küljes, iseenesest küll pindalalt väiksem kui Šotimaa, aga piki seda liustikku ajab end edasi suuremat sorti mõra.

NASA jälgib üha suureneva murega seda, mis Larsen C liustikuga toimub, sest üha pikenev mõra jääs on juba ligemale 130 kilomeetrit pikk. Kuna lõunamandril on alanud kevad ja üha enam päikesevalgust saab osaks ka sealsetele jääväljadele, on selge, et sulamine ja murenemine Antarktikas on vaid üha enam hoogu kogumas. Ka briti teadlaste projekt MIDAS, mis seda mõra keskendunult jälgib, kinnitab, et mõra on kuue kuuga pikenenud ligemale kuuendiku võrra.

Millal see jäämass üldse liustikust lahti murdub ja merre vajub, on raske veel ette näha, kuid on selge, et varem või hiljem see murdub. Ja kuna jäämass kõrgub praegu 350 meetrit üle merepinna, on selge, et mingi väikese intsidendiga poleks tegemist.

On selge, et kui jäämägi liustikust lahti murdub, oleks see praeguste andmete kohaselt umbes USA Delaware'i osariigi ehk ühtlasi meie Virumaa suurune. ja lisaks sellele, et jäämäed muutuvad ohuks laevaliiklusele, on ka selge, et kolmandiku kilomeetri paksune jäämass, kui see ookeanis lõpuks ära sulab, annab oma panuse maailmamere pinna tõusule.

Larsen A langes Antarktika küljest ära juba 1995., Larsen B 2002. aastal. Larsen B oli küll suuruselt võrreldav vaid Gotlandi saarega, ehk poolega meie Virumaast. Ja on tõenäoline, et Larseni liustikuala üldse, mida esmakordselt nägi Carl Anton Larsen 1893. aastal, on poolteist sajandit hiljem täielikult kadunud. Ometigi on tegemist jäämassiga, mis olnud stabiilne juba vähemalt 12 000 aastat.