Esiteks - kui kiiresti Maa praegu pöörleb?

See sõltub, kus sa parasjagu maakeral asud, sest "vöökohal" ehk ekvaatoril pöörleb planeet kõige kiiremini. Selleks, et ekvaatoril asuv paik 24 tunniga tiiru ümber Maa telje teeks, on vaja oluliselt suuremat kiirust kui näiteks 60. laiuskraadil oleva paiga jaoks. Ja ekvaatoril pöörleb Maa hetkel kiirusega 465,11 m/s ehk 1674 km/h ehk 1037 miili tunnis.

Mis saaks, kui meie rohesinisele kerale hoogu juurde anda?

Ekvaatoril oleks rohkem vett. Popular Science kirjutab, et kui pöörlemiskiirust tõsta ühe miili ehk 1,6 kilomeetri võrra tunnis, tõuseks maailmamere tase ekvaatoril, kuna vesi hakkaks pooluste suunalt kiirenenud pöörlemise tõttu sinna liikuma. Tõsi, selleks, et seda märgata, kuluks ilmselt paar aastat.

Samuti tekiksid sidehäired, sest meie tehiskaaslased oleksid paigast ära. Geostatsionaarsed satelliidid liiguvad sünkroonis Maa pöörlemisega ja asuvad tänu sellele Maalt vaadatuna kogu aeg justkui ühes kohas, aga kui planeedi pöörlemine kiireneb, satuvad need valesse kohta ja seetõttu saavad häiritud nii satelliitside, teleülekanded, sõjaväe ja luure tegevus kui muudki tehiskaaslastest sõltuvad lahendused.

Kaalulangetus ekvaatoril

Muutuksime ka kergemaks. Maa pöörlemisest tekkiv tsentrifugaaljõud üritab meid pidevalt planeedilt minema heita justkui karussellilt. Praegu on gravitatsioon piisavalt tugev, et selle juhtumine ära hoida. Kui aga Maa pöörlemine kiireneb, tugevneb ka tsentrifugaaljõud, ütleb NASA astronoom Sten Odenwald. Hetkel kaalub põhjapoolusel 68-kilone inimene ekvaatoril umbes pool kilo vähem, kuna tänu ekvaatori kiiremale pöörlemisele on seal tsentrifugaaljõud tugevam. Kui Maa pöörlemiskiirus ekvaatoril tõuseks umbes 28 000 kilomeetrini, oleks niisugune inimene seal juba põhimõtteliselt kaaluta, arvutab Odenwald.

Päevad lüheneksid. Mida kiiremini Maa pöörleb, seda lühemaks need muutuvad. Kui kiirus tõuseks 1,6 kilomeetri võrra tunnis, oleks päev vaid poolteist minutit lühem. Kuid siis, kui Maa pöörleks praegusest 160 km/h kiiremini, oleks päeva pikkus umbes 22 tundi ja meie sisemine bioloogiline kell paneks seda ilmselt tähele. Une- ja elurütmid läheksid sassi - ja mitte ainult inimestel. Kui see juhtuks miljonite aastate jooksul, siis meie kehad ilmselt kohaneksid, aga hetkega kiirenedes oleksime raskustes.

Pöörlemiskiiruse muutumine on oluline ka seepärast, et kui kiirendus oleks aeglane, kannaks planeet ka atmosfääri endaga kaasas ja me ilmselt ei märkaks muutusi igapäevastes tuultes ja ilmamustrites. Äärmuslik ilm muutuks aga senisest veel karmimaks: orkaanid pöörleksid kiiremini ja neil oleks rohkem purustusjõudud. Põhjus on taas selles, et Maa pöörleb ekvaatoril kiiremini kui pooluse lähedal. Kui Maa üldse ei pöörleks, võiksid tuuled põhjapooluselt ekvaatorile ja vastupidi puhuda lihtsalt ühe sirge joonena. Kuid kuna Maa pöörleb, kipub meie tuulte teekond nn Coriolise jõu tõttu ida poole kalduma ja seesama jõud annab ka orkaanile ta pöörlemisjõu. Kui Maa pöörleks kiiremini, jõuaksid ka tuuled kaugemale itta.

Ekvatoriaalpiirkonnad upuksid

Veest ekvaatoril veel niipalju, et kui Maa pöörleks praegusest 160 km/h kiiremini, hakkaks ekvaatoril peagi uputama. Põhja-Austraalia, Amazonase jõestik ja ekvaatori kandis asuvad saared jääksid vee alla. Kui Maa pöörlemiskiirust ekvaatoril aga kahekordistada, oleks tulemuseks täielik katastroof. Tsentrifugaaljõu tõttu jääksid ilmselt kõik ekvaatoril asuvad piirkonnad peale kõrgeimate mäetippude nagu Kilimanjaro ja mõnede Andide tippude vee alla, ütleb kaardistustarkvara ja geoandmebaasidega tegeleva ESRI analüütik Witold Fraczek. Arktikas, kus tsentrifugaaljõud on nõrgem, jääksid mered seetõttu palju madalamaks.

Kiiruse tõttu kasvanud tsentrifugaaljõu tõttu oleks ekvaatoril asuval veel ka oluliselt lihtsam end gravitatsioonist lahti rebida. See tähendab, et seal oleks õhk praegusest palju niiskem ning ekvaatori kant oleks kaetud tiheda udu ja pilvedega. Võimalik, et seal sajaks pidevalt vihma, ennustab Fraczek.

Kui Maa pöörlemine kiireneks enam kui 17 korda, tekiks aga ilmselt tagurpidi vihm - tsentrifugaaljõud ületaks gravitatsiooni oma ning vesi hakkaks merest piiskadena atmosfääri lendama.

Kunagi oli meil neljatunnine päev

Veel kiiremate pöörlemiskiiruste puhul hakkaks tsentrifugaaljõud mõjuma ka maakoorele, mis hakkaks paigast liikuma. Polaaralad muutuksid lamedamaks ja ekvaatoril hakkaks maakoor paksenema. Tulemuseks oleksid võimsad maavärinad, kuna tektoonilised laamad hakkaksid üha kiiremini liikuma ja sel oleks kiiresti pöörleva Maa võimalikele elanikele katastroofilised tagajärjed.

Ent Maa pöörlemiskiirus kõigub praegugi. Maavärinad, tsunamid, suured õhumassid ja sulavad jääkilbid mõjutavad kõik millisekundi tasandil pöörlemiskiirust. Ka pikemas perspektiivis on pöörlemiskiirus muutunud, näiteks arvutab Odenwald, et kui 4,4 miljardit aastat tagasi suur kosmiline objekt Maale otsa põrutas ja selle tulemusena Kuu moodustus, pöörles Maa nii kiiresti, et ühe päeva pikkus võis olla kusagil neli tundi. Sellest ajast saadik on tänu Kuule meie pöörlemiskiirus pidevalt aeglustunud ja võib arvata, et nii see ka jätkub. Et Maa pöörlemine taas tõsiselt kiireneks, peaksime taas sarnase võimsa kosmilise tabamuse saama, aga kiiremini pöörlevat Maad poleks sel juhul kedagi kogemas.