Miljon dollarit sellele, kes teab, kuidas Mehhiko lahte lämbumisest päästa

Tulane'i ülikool asub New Orleansi linnas, ja sealsed teadlased on tõsiselt mures, et igal aastal kujuneb keset Mehhiko lahte välja nn surnud tsoon, kus veekvaliteet läheb järsult väga viletsaks, tappes efektiivselt ka sealse mereelu.

Nüüd pakub see ülikool aga miljon dollarit sellele, kes tuleb välja toimiva lahendusega selle surnud tsooni vähendamiseks.

Me mäletame veel suurt naftareostust, mida põhjustas naftapuurtorni Deepwater Horizon uppumine ligi neli aastat tagasi, aga mitte naftaleke pole surnud tsooni peamine põhjus. Probleemiks on hoopis see, et Mississippi jõge pidi voolab Mehhiko lahte massiliselt väetistega maha kallatud toiteaineid. Tulemuseks on paraku ka merevee hapnikutaseme järsk langus. Ja alates 1985. aastast on olukord ainult halvenenud.

Mullusuvine surnud tsoon kattis juba 15 000 ruutkilomeetrit (ehk siis kolmandiku Eesti suurust ala). Kaks aastat varem lausa 18 000. Ta võib ulatuda ka Louisiana ja Texase rannikuni välja, kõrghetkega juulis-augustis. Ja kalurid ei leia enam elusalt ei kalu ega muid mereloomi, võrkudesse jäävad veel vaid krabide elutud kestad.

Põllumajandusele selline miljonipreemia ilmselt piiri ette ei pane, ehk programmi edukus sõltub siiski ka keskvalitsuse tegudest. Juba seni on selle probleemi lahendamisse pumbatud miljoneid, ilma tulemusteta. Praegu on keskvalitsus pigem vaid nõuandjaks selle võistluse väljakuulutamisel, mille rahastajaks on eraannetaja Phyllis Taylor. 

52 protsenti Mehhiko lahte voolavast lämmastikust on seotud just maisi- ja sojaubade kasvatusega, fosfor pärineb aga karjamaadelt ja rantšodest. Üleskutsed Iowa põllumeestele, isegi Florda põllumeestele keskkonnasäästlikumaks majandamiseks on jõudnud kuritide kõrvadeni. Põllumehed on hirmul, et sellised piirangud läheks neile maksma miljoneid lisakulu.

Ja surnud tsoon Mehhiko lahes kasvab järjest. Sarnast asja on aga märgata ka mujal, näiteks Hiina ja Euroopa rannikuil, ka Läänemeres.