Miks ei tekkinud esmaspäeval Alaska lahes toimunud maavärina järel hiidlainet?

 (1)
Miks ei tekkinud esmaspäeval Alaska lahes toimunud maavärina järel hiidlainet?
Alaska poolsaar satelliidipildil. NASA

Üleeile toimus Alaska lahes maavärin magnituudiga 7,9, mille epitsenter oli rannikust umbes 270 kilomeetri kaugusel meres. Käivitati avalikud häiresüsteemid ja inimestele anti ka telefonitsi teada, et tulekul võib olla hävitav hiidlaine. Rannalähedaste piirkondade elanikel soovitati liikuda mõnda kõrgemasse kohta. Alaskal on minevikust valus tsunamikogemus olemas.

Kohaliku aja järgi toimus maavärin pool tundi pärast südaööd. Hommikuks olid aga kõik tsunamihoiatused tühistatud.

See ei tähenda aga, et maalihke ja maavärina tulemusel poleks lainet tekkinud. Tekkis küll – aga hiidlaineks seda nimetada ei saa. Spetsialistide hinnangul jäi maavärina tekitatud laine kõrgus kusagile ühe ja kaheksa tolli (2,5 – 20 cm) vahele.

Maavärinad tekivad mitmel põhjusel. Muuhulgas toimuvad need ka paigus, kus laamad – maa kõva ja tahke kivist kooriku hiigelplokid – serviti kokku puutuvad. Alaskast lõuna pool meres asub Vaikse ookeani laama ja Põhja-Ameerika laama kokkupuutepiirkond. Seda nimetatakse tüübilt subduktsioonivööndiks ja selle puhul liigub Vaikse ookeani laam kiirusega 7-11 sentimeetrit aastas Põhja-Ameerika laama alla. Subduktsioon tähendabki seda, et ookeanilise maakoorega litosfääri plokk sukeldub vahevöösse.

Lähedal asuva subduktsioonivööndi tõttu on Alaska piirkond seismiliselt väga aktiivne. Aastal 1964 toimus seal 9,2-magnituudise võimsusega maavärin, mis on tugevuselt teine registreeritud maavärin ajaloos. Sellele järgnes tsunami, mis tappis 131 inimest ja põhjustas 2,3 miljardi väärtuses kinnisvarakahjusid.

Seotud lood:

Miks aga siis nüüd maavärinale hiidlainet ei järgnenud? Küsimus on piirkonna geoloogias ja maavärina tüübis, kirjutab Smithsonian.

Alaska suurim linn Anchorage 1964. aasta maavärina ja tsunami järel. Wikimedia Commons.

USA geoloog Peter J. Haeussler ütles The New York Timesile, et üleeilne maavärin tekkis tõenäoliselt paigas, mis jääb põhilisest subduktsioonivööndist eemale. Seal, kus üleeilne maavärin toimus, asub niinimetatud rõhtsihis nihkemurrang (alloleval joonisel on a kerkemurrang, b normaalmurrang ja c nihkemurrang).

Jesús Gómez Fernández/Wikimedia Commons

Sellise murrangu puhul liiguvad maakoore osad maavärina ajal üksteise suhtes peamiselt horisontaalselt, mitte vertikaalselt. Kui maismaal võib ka horisontaalne liikumine palju pahandust põhjustada, siis ookeani põhjas toimudes need üldiselt suuri laineid ei tekita. Selleks, et tsunami tekiks, peaks merepõhjas toimuma just märkimisväärne vertikaalne, mitte horisontaalne liikumine.

Häire oli aga siiski vajalik: nagu Maddie Stone Eartheris kirjutab, on teadlased küll päris osavad maavärinate tuvastamises ja ennustada suudetakse sedagi, millal tulemusena saabuv laine randa jõuab. Kuid laine võimalikku kõrgust randa jõudmise hetkel vahetult pärast maavärina toimumist teadlastel hinnata võimalik ei ole.

Avaookeanil, kus vesi on sügav, võib maavärina tulemusena tekkida vaid väike, mõne tolli kõrgune laineke, ent kiirelt ranna poole liikudes ja üha madalamasse vette jõudes hakkab see aeglustuma ning avamerelt kiirelt järgi tulevate veevoolude mõjul üha kõrgemaks kasvama. Ranniku ääres madalas vees surutakse veemassid kokku ja lained võivad kerkida mitmekümne meetri kõrgusele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare