Mikroskoopiline "veekaru" tuleb toime ülimalt ekstreemsetes tingimustes, ka avakosmoses



Eesti keeles on nende mikroskoopiliste olevuste hõimkonna nimeks loimurid (Tardigrada). Tegemist on enamikus vees elunevate, kaheksajalgsete mikroskoopiliste tegelastega, kes reeglina kasvavad vaid poole millimeetri pikkuseks. Avastati nad juba aastal 1773, tänaseks on neid aga leitud peaegu kõikjalt: nii mäetippudest kui ka sügavast merest, nii troopikast kui ka Arktikast. Ligemale 1150 erinevat liiki.

Nad suudavad taluda temperatuuri ühest kelvinist (−272 °C, kuigi vaid mõne minuti jooksul) kuni 420 kelvinini (+151 °C, samuti mõne minuti jooksul), rõhku, mis ületab kuuekordselt maailmamere sügavaimate süvikute rõhu, ioniseerivat kiirgust, mis ületab inimesele tapva doosi sadu kordi, ja nagu testidel ilmnes, ka avakosmose vaakumit enam kui kümme päeva. Nad suudavad lausa 30 aastat vastu pidada ilma toidu ja veeta, kuni nende kehas on vaid kolm protsenti vett alles, et seejärel terveneda ja uuesti paljuneda. Väljend ekstremofiil pole nende puhul just liialdus.

Uurida on neid võimalik küll vaid mikroskoobi all, aga kuigi neil on all lausa neli jalapaari, küünisetaoliste moodustistega otstes, meenutavad nad suurendusklaasi all pigem suuri musklilisi karusid. Siit ka hüüdnimi "veekaru" (water bear). Neil meeldib eluneda samblikel ja vetikatel, toitudes taimerakkudest ja ka väiksematest selgrootutest. Osa liike tegelevad ka kannibalismiga.

Seotud lood:

Loe veel

Uus uurimus ajakirjas Cell seostab "veekarude" vastupidavust äärmuslikele tingimustele ühe unikaalse proteiinigrupiga, millele anti eraldi nimi TDP (tardigrade-specific intrinsically disordered proteins, e k loimuritele loomuomased korrastamata valgud). Neil mikroskoopilistel loomakestel on arenenud unikaalsed geenid, mis võimaldavad neil vastu pidada ilma ära kuivamata, teatab uurimuse autor Thomas Boothby Põhja-Carolina ülikoolist Chapel Hillis.

Varem on loimurite suurt vastupidavust seostatud monosahhariidi - trahheloosiga, mida on leitud teiste äärmusi armastavate olendite organismides, ka pärmseentes ja ümarussides. Kuid loimurite kehas on trahheloosi leitud vaid minimaalsel määral. Neil pole ka geene, mis suudaks selliseid suhkruid toota. Seega hakkasid teadlased uurima, millised geenid olid tootlikud erinevates keskkonnatingimustes. Ilmnes, et teatud geenid hakkasid äärmuslikes tingimustes tootma just eespoolmainitud TDP-proteiine. Ja ka samu proteiine tootvad teised liigid olid keskkonnale palju vastupidavad kui liigid, kelle kehas neid proteiine polnud.

Kui kaua need mikroskoopilised olendid elavad? On mõningane diskussioon, kas ühe kuivanud samblikul leitud loimuri jalgade liikumist, kes 120 aastat vana, saab lugeda elu märgiks või mitte. Sel juhul elavad nad sama kaua või kauemgi kui inimesed.

Kosmoselennul käisid loimurid aga aastal 2007, Vene missiooniga FOTON-M3 ja uuesti aastal 2011 ühel itaallaste teadusmissioonil rahvusvahelisse kosmosejaama. Avakosmoses käinud loimurite suremus oli küll üsna suur. 2011. aastal taheti neid saata ka planeetidevahelisele kosmoselennule Marsi kuu Phobose juurde, aga Vene missioon Fobos-Grunt teatavasti nurjus ja põles hiljem Maa atmosfääris ära, kosmoseaparaadi jäänuste kukkudes Vaiksesse ookeani.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised