Meie mageveevarudega on toimumas ohtlik keemiline muutus
Värske uuring viitab, et viimase 25 aasta jooksul on vähemalt kolmandik USA jõgedest ja ojadest muutunud soolasemaks. Kui trend jääb muutumatuks, võib aastaks 2100 olla vähemalt poolte veekogude soolasisaldus olla 50% suurem kui täna, vahendab Science Alert.
Kõrge soolasisaldus on ohtlik nii joogiveevarudele, linnade taristule kui ka ökosüsteemidele. Samuti võivad mitmed ojad ja jõed muutuda põllumajanduslikust vaatepunktist kasutuks - kui praegu ei sobi niisutamiseks umbes kolm protsenti veekogudest, siis tulevikus võiks see arv olla lausa kuus protsenti.
Ka hetkeseisuga ei ole aga asjad hästi - uurimuse hinnangul võivad osades mageveekogudes soolatasemed ulatuda juba pooleni ookeanis leiduvast soolakogusest. "Hetkel asuvad suurima soolasisaldusega mageveekogud Suure tasandiku põhjaosas," ütles uurimuse autor John Olson PBS-ile.
Mis sellist trendi põhjustab? Mitte väga üllatuslikult on selle taga enamasti inimtegevus - põhjusteks on väetised, jääd sulatavate soolade kasutus, põllumajanduslik alade kuivendamine ning isegi kliima soojenemine. "Suurem osa muutustest on seotud inimkasutuses oleva maa osakaalu tõusuga," kirjutatakse uurimuses. Olsoni sõnul võib üheks põhjuseks pidada ka kaevandamist, mille käigus pumbatakse maapinnast välja soolast põhjavett, mis mageveekogudesse sattudes võib tekitada doominoefekti, mille käigus jõepõhjast satuvad vette mürgised metallid.
Samuti sel aastal avaldatud uurimus viitab ka, et inimtegevuse tõttu tekkivad happevihmad võivad samuti soolasid sisaldavaid materjale lagundada, võimendades probleemi seega veelgi.
Ainuüksi Põhja-Ameerikas lähevad veesaastest tekkivad kahjustused igal aastal maksumaksjatele maksma miljardeid dollareid. Ainuüksi näiteks Colorado jõe orus kulub soolsusest tekkinud kahjustuste parandamiseks hinnanguliselt 300 miljonit dollari aastas - 176 miljoni dollari väärtuses on kahju põllukultuuridele ning 81 miljoni dollari väärtuses on kahjustada saanud majad.
Samuti on soolasel veel mõju inimeste tervisele, mille kulukust rahas on väga keeruline või isegi võimatu mõõta. Näiteks Michiganis hakkas Flinti linn enda joogivett võtma kohalikust jõest. Selle soolsus tekitas reageerides joogivees kasutatava keemiaga ulatusliku roostetuse, mille tagajärjel jõudsid joogivette mürgised pliiühendid, muutes selle joogikõlbmatuks.
Tegemist ei ole aga ainult Ameerika Ühendriikides leviva probleemiga - ka Euroopas ja Austraalias on tegemist ühe kõige suurema keskkonnamurega. Kuna joogivesi on inimeste ellujäämise seisukohast üks kõige olulisemaid looduslikke ressursse, tuleb probleemiga kindlasti põhjalikult tegeleda.
