Magistritöö: Vaimujõudu kurnava luupainaja roll Kihnu rahvausundis
Rahvausundiline pärimus põhineb laial uskumusteringil ja saadab meid igapäevaelus. See infohulk kujundab ja suunab pärimusekandja tajutõlgendusi, mõjutades seda, kuidas me ennast ümbritsevast tegelikkusest mõtleme ja sellega suhestume, kirjutab Jaan Sudak, kes lõpetas möödunud kevadel Tartu ülikooli eesti ja võrdlev rahvaluule osakonna.
Rahvausundiline pärimus ühendab rahvameditsiinialase teabe, kujutlused nõidusest ja maagilistest olenditest ning uskumuste, normide ja tavade süsteemi, mis saadab meid pea märkamatult ka tänapäeval. Viskame siis õnne lootuses münte purskkaevu, süütame hingedeajal aknal küünlad või asetame tähtsa eksami eel konspekti padja alla. Veendumus, et kusagil lendavad UFO-d, mõnes majas kummitab või kaartidelt saab tulevikku lugeda, on samuti osa laiast uskumusteringist, tõekspidamistest ning nendest lähtuvatest tegevustest, mida teaduskeeles käsitletakse rahvausundina.
Rahvausundi uurimine lähtub püüdlusest mõista pärimuse kandjat ja tema maailmapilti ning aitab kujuneda üldisel arusaamisel inimesest. Üks võimalus on alustada selgelt piiritletud pärimusrühmast, inimkollektiivist, keda seob ühine eluviis ning -keskkond, kogukonnast, kes jagab samu muresid ja rõõme.
Kihnu rahvausund elab jõudsalt
Kihnu on paik, kus kohalikud elanikud kannavad tänaseni oma esivanematega sageli sarnaseid kombeid ja vaateid. Kui Eestis katkestas põllumajandusel põhinenud ühiskonna kultuurilise järjepidevuse linnastumine ja tööde mehhaniseerimine, siis saare elukorraldust on moderniseerumisega seotud muutused puudutanud leebemalt ning aidanud püsima jääda sellel, mis Kihnule omane.
Sajandeid kestnud järjepideva elulaadi ning põlvkondade vahelise sidususe kaudu on Kihnu saarel püsima jäänud varasemale ühiskonnakorraldusele omase rahvausundi jooned. Kohalike inimeste argitoimetusi saadavad kuntsid (sõna, millega kohalikus keelepruugis tähistatakse nõidusega seotud toiminguid), vanemate tarkuse abil seletatakse unenägusid, jutustatakse rändavatest hingedest ja luupainajatest.
Vanemate elukogemus ütleb, et lambad tuleb niita noores kuus, siis vill paisub; tahm pühkida vanas kuus, siis püsivad lõõrid kauem puhtad.
