Maailma jaoks avastati ta 24. juulil 1911, Yale'i ülikooli professori Hiram Bingham III poolt, kuigi kohalikud misjonärid olid ilmselt enne teda juba seal jala maha pannud. Ketšuatest põliselanikud teadsid sellest kohast küll kogu aeg, aga ei teadnud selle osaliselt mulla alla mattunud linna tegelikku tähtust. National Geographic Society pühendas juba 1913. aasta aprillis terve oma numbri hiljuti avastatud kaljulinnale.

Hilisem Connecticuti kuberner Bingham, kes sel ajal oli ajalooõppejõud Yale'i ülikoolis, alustas kohal kaevamist, ning Peruu on tänaseni nõudnud tagasi neid esemeid, mis ta leiupaigalt kaasa viis. 2007. aastal saavutati tagastamiseks ka esialgne kokkulepe, kuid Peruu on tagasi nõutavate asjade nimekirja pärast seda veelgi pikendanud, 4000 esemelt 40 000 peale.

Ehitati see kaljulinn umbes aastal 1450 tollase inkade valitseja Pachacuti (1438–1472) käsul, ja maha jäeti mitu põlvkonda hiljem, aastal 1572. On üsna tõenäoline, et suur osa sealsest rahvastikust suri rõugetesse, mida eurooplastest kokistadoorid Lõuna-Ameerikasse kaasa tõid. Linnas levinud surmapõhjusena on mainitud ka süüfilist, mingeid jälgi sõjategevusest seal pole leitud.

Tegemist oli ilmselgelt religioosse keskusega, kuigi mingil ajal oli ta ilmselgelt ka võimukeskus. Pole mingeid andmeid, et ühegi hispaania konkistadoori jalg oleks kunagi sinna astunud.

Miljon turisti aastas

Machu Picchu hooneid on üritatud restaureerida. UNESCO maailmapärandina võeti ta kaitse alla 1983. aastal ja 2007. aastal hääletati ka tänapäeva seitsme maailmaime hulka.

Turiste tõmbab kuulsaim inkadeaegne linn massiliselt ligi, 2011. aastal saavutati aastaseks külastajate arvuks juba enam kui miljon.

Machu Picchu kaart