Maa ökosüsteemid võivad hakata ise süsihappegaasi atmosfääri paiskama, tulemuseks on „kasvuhooneplaneet“

 (21)
Maa ökosüsteemid võivad hakata ise süsihappegaasi atmosfääri paiskama, tulemuseks on „kasvuhooneplaneet“
Mootorpaat Jenissei jõel Siberi taigas. Reuters

Kuna inimtegevuse tulemusena tekkinud süsihappegaasi jõuab atmosfääri aina rohkem, muutuvad olud Maal järjest palavamaks. Suurem osa valitsusi on löönud küll käed, et atmosfääri jõudva CO2 koguseid piirata, aga uuest uurimustööst selgub, et sellest ei pruugi tegelikult piisata.

Rühm teadlasi leidis nimelt, et mitmed piirkonnad Maal võivad hakata tulevikus ise kasvuhoonegaase eritama. Selle tulemuseks võibki olla nn kasvuhooneplaneet, kus keskmine temperatuur on mitu kraadi praegusest kõrgem.

Üleeile teadusajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud uurimus toob välja terve hulga erinevaid stsenaariume, kus väike soojenemine võib endaga kaasa tuua teisi, täiendavaid soojenemisepisoode. Pole küll selge, millisel määral temperatuur tõusma peaks, et need täiendavad stsenaariumid käivituks, aga teadlased oletavad, et piisab kahest kraadist keskmise temperatuuri tõusust, et need algaksid.

Talletajatest võivad saada eritajad

Uurimuses oli luubi all kümme meie planeedi kõige haavatavamat piirkonda, nende seas Amazonase vihmamets, polaaralade jääkilbid, taigad ja ookeani põhi. Need piirkonnad on väga olulised atmosfääris leiduva süsihappegaasi kogujad ja talletajad. Leiti, et kui seal temperatuurid kasvõi õige pisut tõusevad, võib süsihappegaas salvestumise asemel hoopis erituma hakata.

Popular Mechanics kirjutab, et kui temperatuurid tõusevad, võib see ookeanides, taigades ja troopikas mitmete liikide massilise suremiseni ja kui hukkunud taimed ja loomad kõdunema hakkavad, jõuab protsessi käigus tekkiv süsihappegaas atmosfääri. Polaaraladel võib sellega kaasneda ka igikeltsa sulamine, mis tähendab, et vabaneb ka see CO2, mis on lausa aastatuhandeid lõksus olnud. Kui lisaks ka jää- ja lumekate kahanevad, tähendab see, et päikesevalgust peegeldub vähem tagasi ja maa- ja veepind soojenevad veelgi.

„See on justkui doominoefekt,“ võrdles fenomeni uurimuse autor Johan Rockström. „Kui ühe kivi ümber lükkad, tõukab see pikali järgmise ja nii edasi. Võib osutuda väga raskeks või isegi võimatuks tervet doominokivikeste rida ümber kukkumast peatada.“

Piisata võib väga väikesest soojenemisest

Tulemuseks võib olla nn kasvuhoone-Maa, kus temperatuurid stabiliseeruvad mitu kraadi praegusest keskmisest kõrgemal. See võib pikas perspektiivis omakorda viia merepinna taseme enam kui 40-meetrise tõusuni ning sagedasemate loodusõnnetuste, põudade, üleujutuste ja muude probleemideni.

Isegi siis, kui me inimestena süsihappegaasiemissioone regulatsioonide abil otsustavalt tõkestame ja kahandame, et rahvusvahelistes lepetes seatud norme täita, võivad mainitud looduslikud CO2 vallandumisepisoodid siiski toimuda. Võimalik, et piisab väikesest soojenemisest – sellisest, mida me oleme juba näinud – et käivitada muudatused, mis viivad selleni, et ühel hetkel elamegi sarnast elu nagu tomatid lämbes kasvuhoones.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare