Maa-alune linn: kunagine olümpialinn Montreal on kolinud suures osas maa alla

Ametliku nimega RÉSO või La Ville Souterraine (Maa-alune linn), kujutab see endast kilomeetritepikkust tunnelitevõrgustikku, mis on osa elust ja äritegevusest viinudki legaalselt põranda alla, 32 kilomeetrit tunneleid on väidetavalt ka suurim tunnelitevõrk maailmas.

Kokku 12 ruutkilomeetril laiuvad maa-alused tunnelid, sageli mõlemalt poolt kauplustega palistatult, hea õhutuse ja valgustusega, juurdepääsuga maa alt nii parkimismajadele, elu- ja büroohoonetele, hotellidele, pankadele, muuseumidele, ülikoolidele, seitsmele metroojaamale, kahele rongijaamale, bussiterminalile, nagu ka Bell Centre amfiteatrile. Sissepääse sellesse tunnelitevõrku on enam kui 120 ja kasutab seda igapäevaseks liikluseks oma pool miljonit inimest.

RÉSO sai selle võrgustiku nimeks 2004. aastal, tähistades prantsuskeelset sõna réseau ehk võrgustik, O lõpus on aga Montreali metroo sümbol.

Maa-alust linna reklaamitakse kõikides turismibrošüürides, enamik linnaelanikest kasutab tunneleid aga metroost väljumisel ja ei pruugi isegi aru saada, et viibivad arhitektuuriimes. Ka paljud teised Kanada linnad on suure osa jalakäijate liiklusest just maa alla suunanud. Montreali tunnelitest esimene valmis 1962. aastal, kui aga 1967. aasta EXPO jaoks valmis Montreali metroo, sai tunnelitevõrk juba tõsisema ilme. Montreali metroo ise on 69,2 kilomeetrit pikk, vedades päevas 1,2 miljonit reisijat.

Montreal kasvas ja sai ka suurt tähelepanu nii 1967. aasta EXPO kui ka 1976. aasta suveolümpiamängude korraldajana. Aastail 1984-1989 kasvas tunnelitevõrk aga 12 kilomeetrist 22 kilomeetrini. Üha uued suurehitised vajasid jälle oma ühendusi tunnelitega ja nii kasvas see veelgi, nüüdse 32 kilomeetrise kogupikkuseni.

2007. aastal avastati seitsmemeetrine mõra ühe käidavama jalakäijatetunneli laes, mille olid esile kutsunud üht kandesammast lõhkunud linnatöölised. Mõra remonditi nelja päevaga ja selle aja suletud olnud tunnelid võis jälle avada.