Nad on vaadates küll ilusad, lausa majesteetlikud kalad, aga nende ogad on mürgised, tekitades inimestes mitmeks päevaks piinavat valu. Ja kuigi nad enamikus inimestele tapva mõjuga ei olegi, siis allergikutel siiski tasuks vältida kokkupuudet lõvikala ogadega.

Lõvikalade perekonda kuulub kokku kümme (teistel andmetel 15) liiki, kellest esimese, punase lõvikala (Pterois volitans) esmaavastaja au kuulub 1758. aastast rootslasele Carl Linnaeusele. Elavad need kalad India ja Vaikses ookeanis, aga Atlandi ookeanis on nad leidnud endale ootamatult viljaka elukoha.

Need mürgised kalad ise toituvad peaaegu kõigest, saades lõpuks ise maksahaiguse külge, aga kuna neil pole ühtki looduslikku vaenlast (peale ehk inimeste), siis on neil ka lihtne näiteks 90 protsenti korallrahudest tühjaks süüa.

"Lõvikalade invasioon on ilmselt kõige rängem keskkonnakatastroof, mis Atlandi ookeani kunagi tabanud," väidab Graham Maddocks, kes esindab Ocean Support Foundationi nimelist survegruppi.

Pärast mõne aasta tagust naftaleket Mehhiko lahes on küll raske seda väidet "kõige rängem" uskuda, aga Bermuda vetes on probleemid lõvikaladega selgelt nähtaval. Lõvikalad heidavad marja iga mõne päeva tagant, ning tänaseks, paarkümmend aastat pärast nende esmaavastamist Atlandi ookeanis on nad juba jõudnud Amazonase jõgikonda, Kariibi merre, Bahama vetesse ja Põhja-Carolina rannikuni välja.