Kokku kandis vaalaema surnud poega kaasas seitseteist päeva järjest. Alles eelmisel laupäeval nähti esimest korda pärast poja surma, kuidas emasvaal üksi ringi ujus ning koos oma karjakaaslastega Briti Columbia rannikuvetes lõhesid jälitas.

„Tema lein on nüüd läbi ja ta käitumine on märkimisväärselt vallatu,“ ütlesid USA loodeosas asuva vaalauuringute keskuse töötajad, kes sealtkandi mõõkvaalu uurivad ja monitoorivad.

Surnud vaalapoeg (või siis õigemini -tütar, kuna tegu oli emasvaalaga) on vajunud ilmselt Salishi mere põhja. See on sisemeri, mis asub Põhja-Ameerika läänerannikul, koosnedes muuhulgas mitmetest väinadest. Salish ulatub osati kaugele sisemaale ja Salishi ääres asuvad suurematest linnadest näiteks Seattle (USA), Vancouver (Kanada) ja Tacoma (USA). See tähendab, et põhjust, miks väike vaal nii kiiresti hinge heitis, uurijad teada ei saa.

Mõõkvaalade puhul on sellist käitumist tuvastatud varemgi. Vaalad on surnud vastsündinuid mõnikord terve nädala ninaga edasi nüginud ja kui need on hakanud põhja vajuma, on vana vaal ujunud korjuse alla ning tõstnud selle oma otsaesisega taas veepinnale, et järglane igal juhul karjaga koos püsiks.

Seda aga, et vaal oma poega nii kaua kaasas kannaks, polnud keegi varem näinud. Pikk teekond pidi olema vaalaemale füüsiliselt väga kurnav. Ja ka vaimselt – Washingtoni ülikooli mõõkvaalabioloog Deborah Giles ütles Washington Postile, et teistmoodi kui leinamist ei saa mõõkvaala sellist käitumist tõlgendada. „See loom leinab oma surnud last ja ei taha temast lahti lasta. Ta pole selleks valmis,“ kommenteeris ta varem.

Uued fotod näitavad, et Tahlequah on hea tervise juures. Ent tegelikult on mõõkvaalade käekäik murettekitav: viimase paarikümne aasta jooksul on umbes 75% selle konkreetse populatsiooni vastsündinud vaaladest noorelt surnud ja kui ka tänavune vaal oleks ellu jäänud, olnuks see Tahlequah` esimene ellu jäänud järglane viimase kolme aasta sees. Peamine põhjus on see, et vetes, kus mõõkvaalad elavad, ei ole piisavalt lõhet. Ehkki nii lõhe- kui mõõkvaalapopulatsioonide säilitamiseks on üht-teist ette võetud, pole nende tegevuste efektiivsusest pikemas perspektiivis veel kellelgi täpsemat aimu.