Tähtsaimad tolmuallikad on mahakukkunud naharakud, liiv, loomade karvad, purukesed, õietolm, tekstiilikiud riietelt, mööblilt ja vaipadest ning praadimis- ja sigaretisuitsu osakesed, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Tolm võib heljuda õhus lühemat või pikemat aega ning see keerutatakse näiteks põrandalt kergesti üles. Kui see jälle maha langeb, siis mitte alati ühtlase kihina.

Osa pindu kogub tolmu rohkem kui teised, näiteks muusikakeskuse, teleka- ja arvutiekraani nõrk elektrilaeng tõmbab eriti palju tolmu ligi.

Kui tolmuosakesi mõjutavad õhuvoolud, kogunevad need tolmurullideks, mis veerevad üle põranda ja koguvad enda külge veelgi rohkem tolmu.

Tolmurullid kogunevad just sinna, kust inimesed või õhuvoolud ei saa neid lihtsasti eemaldada, enamasti nurkadesse või voodi alla.

Ruumis, kus tavalisel kombel tegutsetakse, kõigub tolmu hulk umbes 0,05-st kuni ühe milligrammini kuupmeetri kohta, aga suure aktiivsusega ruumis, kus suitsetatakse, on tolmu hulk palju suurem.

Magamistuba on üks neid ruume, kus tekib tolmu kõige rohkem. Tolm koosneb peamiselt nahahelvestest, mis on toiduks tolmulestadele.

Ühe ööpäevaga irdub nahalt pool grammi kuni terve grammi nahaebemeid. Sellest piisab mitme tuhande tolmulesta toiduks terveks aastaks.

Huvitavaid küsimusi ja vastuseid leiad veelgi rohkem veebruarikuu Imelisest Teadusest.