Praeguseks on munkhülgeid järjepidevalt uuritud juba 40 aastat, kuid selliste juhtumite hulk on sagenenud just viimaste aastate jooksul. "Me ei tea, kas tegemist on mingisuguse kummalise statistilise anomaaliaga või näeme me tulevikus üha rohkem hülgeid, kelle ninades on kinni angerjad," kirjutatakse asutuse kodulehel.

Spetsialistid on välja pakkunud kaks hüpoteesi, kuidas angerjad hüljeste ninadesse satuvad: esimese teooria kohaselt topivad hülged oma nina kõiksugu kalju- ja korallivahedesse, kus angerjalised peituda võivad. End kaitsta või põgeneda üritav angerjas võibki seda teha nii ettevaatamatult, et tormab lihtsalt peadpidi hülge ninna ja jääb sinna kinni.

Teise käsitluse hinnangul võib tegemist olla juba hüljeste alla neelatud angerjatega, mille hülged ninakaudu valepidi välja oksendavad. Mingisugust konkreetset põhjust, miks hülged juba söödud angerjaid uuesti välja peaks oksendama, teadlased ei täpsustanud.

Õnneks ei ole nähtus ohustatud hüljestele liialt ohtlik. NOAA sõnul on nad kõigi tuvastatud juhtumite puhul angerjad hüljeste ninadest õrnalt ning edukalt eemaldanud ning loomadel selle tagajärjel mingisuguseid püsivaid probleeme täheldatud ei ole.