Näiteks hingamiseks ja haistmiseks kasutatavat elundit nimetatakse eesti keeles „ninaks“. Inglise keeles on selle nimi „nose“, jaapani keeles „hana“ ja türgi keeles „burun“, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kas on juhus, et kõigis neis sõnades esineb kaashäälik n? Kuni viimase ajani oleksid filoloogid sellise küsimuse välja naernud, sest pidasid sõna kõla ja tähenduse kokkulangemist omavahel mitteseotud keeltes puhtaks juhuseks (välja arvatud loomanimetuste ja üksikute onomatopoeetiliste ehk kõlamaalinguliste sõnade puhul).

Zürichi ülikooli teadlased eesotsas Damian Blasiga otsustasid küsimust aga lähemalt uurida ning analüüsisid 4298 keele sõnu.

Nad püüdsid hinnata, kas mõni häälik ilmneb erinevate keelte samatähenduslikes sõnades suurema tõenäosusega kui juhuslikes sõnades. Selgus, et isegi keeled, mis pole sugulaskeeled, kasutavad samatähenduslikes sõnades tõesti üsna sageli samu häälikuid.

Teadlased tõid välja, et näiteks r esineb punast värvi märkivas sõnas: inglise „red“, prantsuse „rouge“, hispaania „rojo“, saka „rot“, türgi „kirmizi“, ungari „piros“, vene „krasnõi“ ja maoori „kura“. Eesti keele „punane“ on selles näiteks erandiks, kuid skeemi sobitub hästi „punase“ murdetaustaga sünonüüm „verev“.

Keelest keelde korduvate häälikutena võib nimetada l-häälikut sõnades „leht“ (nt inglise „leaf“) ja „keel" (suuõõneelundi tähenduses) ning juba nimetatud n-häälikut sõnas „nina“. Sõnas „ümmargune“ on sageli r ning sõnas „väike“ i.

Miks on erinevates keeltes selline sünkroonsus tekkinud, ei oska teadlased seletada. Võimalus, et need sõnad pärinevad inimkonna n-ö algkeelest, ei ole tõenäoline.

Oletatavasti võib näiteks n-hääliku esinemist „ninas“ seletada selle nasaalse ehk ninaga seonduva kõlaga, kuid teiste sõnade puhul on põhjust leida keerulisem.

Lahendamata mõistatuseks on ka see, miks häälikuline sarnasus esineb vaid väikesel rühmal sõnadel, samas kui tuhandete teiste sõnade puhul seda pole.

Uurimus ilmus ajakirjas "Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America".