Täna paistab, et tulemus oligi selline, nagu loodeti. Rotid on surnud, linnud ja muud elusolendid neid sööma ka ei kippunud, sest mürk juba oli selline vaid üht liiki ahvatlev. Nüüd võiks nagu loota, et hävimisohus Galapagose hiidkilpkonnad võivad hakata uuesti kodunema. 

Pole just märgata, et rottide massitapmine oleks isegi keskkonnakaitsjaid protestima pannud, lihtsalt nii suureks ohuks olid rotid juba kujunenud, nii linnustikule, kilpkonnadele, kui kahtlematult ka inimasustusele Galapagosel. Algselt 15 hiidkilpkonnaliigist oli veel mullu alles 11, aga siis suri ka viimane esindaja liigist Chelonoidis nigra abingdonii, saja-aastane kilpkonn Üksildane George.

17. sajandil esimeste piraadilaevadega sinna jõudnud ja ilma looduslike vaenlasteta ohjeldamatult paljunenud kodurotid, kellele 20. sajandil lisandusid ka rändrotid, olid eelmiseks aastaks seal paljunenud juba arvatavalt 180 miljoni isendini. Ja just rotid tagasid selle, et teine hiidkilpkonnaliik Chelonoidis nigra duncanensis suri loodusest välja oma kodusaarel Pinzonil.

Nüüd on aga loomaaedades kasvavatud 118 noort hiidkilpkonna Pinzoni saarel uuesti loodusesse lastud ja teadlased loodavad, et seekord jääb see ohustatud liik seal siiski püsima.

Pinzon on "rat-free" ehk siis rotivaba. Selline deklaratsioon mõne teise loomaliigi puhul oleks olnud skandaalne, lausa taunitav. Genotsiid on ikkagi genotsiid.

Galapagosel aga rotte tagasi küll ei igatseta.

Iseasi, kuni järgmine laev seal rannikul merehätta satub ja oma "peamise meeskonna" uppuvalt laevalt jälle maale saadab. Nii kaua on kilpkonnadel pidu.