
Ajendiks, mis suunas nüüdiskilpkonnade väljasurnud eellaste arengut nii, et nood hakkasid pead kilbi alla tõmbama, oli tõenäoliselt vajadus kiiresti saaki napsata, mitte end kiskjate rünnakute eest kaitsta. See nähtub paari nädala eest teadusžurnaalis Scientific Reports avaldatud uuest uurimusest.
15 miljoni aasta vanuse kilpkonnakivistise kaelalülisid analüüsides avastas Šveitsi muuseumi Jurassica paleontoloog ja uurimuse kaasautor Jérémy Anquetin koos kolleegidega tõendeid kaela osalise sissetõmbe mehhanismist, mis seondus veealuste saakloomade kiire tabamise suutlikkusega.
New York Times annab teada, et Anquentini töörühm uuris Juura ajastu lõpust pärinevat kilpkonna ladinakeelse liiginimetusega Platychelys oberndorferi. Ürglooma luustiku ja kilbi põhjal järeldasid teadlased, et too kuulus pöördkaelaliste kilpkonnade alamseltsi, mille nüüdisaegseid esindajaid iseloomustab suutlikkus kaelalihaseid rõhtsalt põikisuunas liigutades pea õla kõrvale tõmmata.
Pöördkaelalised kilpkonnad on levinud Aafrikas, Austraalias ja Lõuna-Ameerikas. Tuleb aga välja, et Platychelys oberndorferi liigutas kaela hoopis vertikaalselt, üsna samamoodi nagu teise kilpkonnade alamseltsi — kooldkaelaliste — esindajad. Kooldkaelaliste hulka kuuluvad näiteks kaimankilpkonlased, klappkilpkonlased, hiidpeakilpkonlased ja kumerkilpkonlased, sh päriskilpkonnad.