Kilekoti saatus: mereelanikud peenestavad ühe tavalise koti kuni 1,75 miljoniks tükiks
Suurbritannia Plymouthi ülikooli teadlased uurisid seda, kui kiiresti Lääne- ja Põhja-Euroopa rannavetes elav kirpvähiline nimega Orchestia gammarellus kilekotte lammutab.
Tulemusena leitakse, et ka mereelanikud ise aitavad mikroskoopiliste plastikuosade merekeskkonnas tekkele ja levimisele kaasa, mitte ei teki hukutavad mikroplastid ainult tänu sellele, et esemed ise füüsikaliste ja keemiliste protsesside läbi lagunevad.
Uuringu autoriteks on merebioloogia ja rannaökoloogia tudengid Daniella Hodgson ja Amanda Bréchon ning merebioloogia professor Richard Thompson, see ilmus väljaandes nimega Marine Pollution Bulletin.
Uuringu peamine eesmärk oli teada saada, kas erinevate plastmassitüüpide lagunemine meres on seotud biokile ehk biofilmi (see on limakihiga ümbritsetud mikroorganismide kooslus, mis tekib piirpindadele, enamasti veepinnale või vee ja tahke faasi piirile) eksisteerimisega plastikul.
Rannal ja laboris tehtud katsete käigus leiti, et Orchestia gammarellus rebis kilest tükikesi, mida avastati kirpvähilise väljaheidetes. Kui kile oli kaetud biokilega, toimus rebimine neli korda kiiremas tempos.
Avastus on kooskõlas hiljutiste uuringutega merelindude käitumise kohta, mille tulemusena on järeldatud, et mereelanikke paelub prügi kui võimalik toiduallikas üha enam - hoolimata sellest, et sel tegelikult mingit toiteväärtust pole ja see tegelikult neile kahjulik on.
Plymouthi ülikooli rahvusvahelise mereprügi uurimisüksuse juht professor Thompson ütles, et aastas toodetakse umbes 120 miljonit tonni ühekordselt kasutatavaid plastikesemeid - nagu näiteks kilekotid - ja need moodustavad suurima osa meres leiduvast plastireostusest. Uued järeldused näitavad, et mereelanikud aitavad ise selle levitamisele kaasa. Probleem pole ainult esteetiline, vaid palju tõsisem ja kauakestvam, toonitas Thompson.
