Kes tegi? Mitme Euroopa riigi õhust leiti teadmata päritoluga radioaktiivset isotoopi

 (56)

Kes tegi? Mitme Euroopa riigi õhust leiti teadmata päritoluga radioaktiivset isotoopi
Reuters/Wikimedia Commoons

Täpsemalt tuvastati läinud kuul erinevate riikide maapinnalähedases atmosfääris jood-131 jääke. See on joodi inimtekkeline radioaktiivne isotoop, mis on kasutusel näiteks vähiravis. Arvatakse, et lekke allikaks võis olla mõni tehas, mis tegeleb ravimite tootmisega, aga selle täpne lähtekoht on teadmata.

Prantsusmaa radioloogilise kaitse ja tuumaohutuse instituudi (IRSN) ametliku teate järgi tuvastati isotoobi jääke esmalt jaanuari teisel nädalal Põhja-Norras, seejärel ajavahemiku jooksul kuni jaanuari lõpuni ka Soomes, Poolas, Tšehhimaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias. Tegemist on sama isotoobiga, mis paiskus atmosfääri ka näiteks pärast Tšernobõli ja Fukushima tuumakatastroofe.

Olgu öeldud, et sedapuhku olid atmosfääri jõudnud jood-131 kogused siiski imeväikesed ja kiirguse mõõtmisega tegelevad teadlased toonitasid, et neist tervisele ohtu ei ole. Kogus oli lausa sedavõrd väike, et kui prantslased ja soomlased selle leidmist avalikustamise vääriliseks pidasid, siis norralased leidsid, et nii väikesed kogused ei ole üldse mainimist väärtki, vahendab The Barents Observer.

Loe veel

Küsimus inimtekkelise isotoobi päritolu kohta jääb aga ikkagi. Kuna tuuled muudavad suunda, siis ei ole võimalik tagantjärele kuigi hästi lähtepunkti kindlaks teha.

Eestis mõõdetakse õhukandeliste radioaktiivseid osakesi kolmes jaamas, mis asuvad Narva-Jõesuus, Tõraveres ja Harkus. Nende filtreid analüüsitakse Keskkonnaameti kiirguslaboris kord nädalas ning muide, isotoopi jood-131 leiti ka ühes neist jaamadest tehtud mõõtmiste tulemusena.

„Ajavahemikul 30.01-06.02.2017 Narva-Jõesuust kogutud proovis oli joodi I-131 gammaspektris näha, kuid nii vähesel määral, et määrata sai ainult kontsentratsiooni võimaliku ülempiiri, milleks oli 0,8 mikrobekerelli kuupmeetris,“ lausus Keskkonnaameti kiirgusseire büroo peaspetsialist Alar Polt, kes oli samuti seda meelt, et jood-131 on atmosfääri sattunud tõenäoliselt meditsiinitööstusest. „Harku ega Tõravere proovis ei olnud näha ühtegi jälge.“

Mõistmiseks, milline peaks olema inimorganismi sattuva jood-131 kogus, et see ohtlik oleks, tõi Alar Polt välja järgmised arvud: selleks, et kilpnäärmesse (seal on inimese joodivarud) radioaktiivne jood talletuks, lagunedes inimese kilpnääret kiiritaks ja saadud doos vähki võiks põhjustada, peaks jood-131 doos olema 10 millisiivertit. Kümnele millisiivertile vastaks vähi tekkimise tõenäosus eluaja jooksul 0,05% ja kümne millisiiverti saamiseks peab kilpnäärmes talletuma ligikaudu 300 000 Bq (bekerelli) joodi.

Et praegu mõõdeti õhus 0,8 mikrobekerelli kuupmeetris, tähendab see, et sellise joodikoguse saamiseks tuleb niisugust õhku läbi hingata 300 miljardit kuupmeetrit, eeldusel, et joodi välja üldse ei hingata. Näitlikult: kui 2000 inimest seda joodi 41 miljonit aastat hingaks, võiks üks neist järgneva 30 aasta jooksul kilpnäärmevähi saada.

Lisaks - tavalises sisse hingatavas õhus on alati radioaktiivset gaasi radooni, mille tüüpiline kontsentratsioon on 5-20 bekerelli kuupmeetris. „Lasteaedade ja koolide siseruumide kohta on kehtestatud aasta keskmine radoonitase 200 bekerelli kuupmeetris, mille ületamise korral tuleks radooni vähendamiseks midagi ette võtta (see tase ei tähenda veel otsest ohtu ruumides viibivatele inimestele). See 200 bekerelli kuupmeetris on kakssada miljonit korda kõrgem kui jooditase, mille me Narva-Jõesuus tuvastasime.“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised