Rootsi Dalarna läänis, mille põhjaosas, tänase Älvdaleni munitsipaliteedi piirides, asub Övdalni kihelkond, on kohalik elu saanud kulgeda suhteliselt häirimatult keskajast peale ja nii on ka kohalik elanikkond harjunud kõnelema kohalikus murdes, mis keeleteadlaste analüüsil kipub üha selgemini liigituma eraldi keeleks.

Rootsi keele all on veel ridamisi dialekte, sh ka nn dalekarlia dialekte, mida võiks samuti lugeda omaette dalmåli keeleks, arenenud eraldi ajast, mil norra keel selgemini rootsi keelest eristus ja kohalikud dialektid säilitasid muinaskeele mõjusid. Dalmålis on kirjutatud ruunides kuni 19. sajandini välja.

Aga övdali keel eristub ka sellest keelest üsna selgelt ja on arvatud, et see dialekt eraldus välja kujunevatest norra ja rootsi keelest juba viikingiaja kõrgajal 8.-9. sajandil. Omaette lisahäälikutega kohalik tähestik eksisteeris 17. sajandist peale ja ruunikiri säilis ka selles keeles oluliselt kauem kui mujal - viimane kirjapanek umbes aastast 1900.

Keeleteadlased küll võivadki jääda vaidlema, kus jookseb piir iseseisva keele ja mõne keele dialekti vahel. Rootsi keele dialektideks on reale kohalikele keeltele lisaks ka soomerootsi ja 1944. aasta järel peaaegu hääbunud Eesti rannarootsi keel.

Aga kohalikud dialektid ei kadunud. Organisatsioon övdali keele kaitseks loodi juba 1984, paraku Rootsi riigilt sellele eristaatust veel saadud ei ole. Ametlikus vähemuskeele staatuses on Rootsis praegu - soome keel, meänkieli (Tornio orus), saami keel, mustlaskeel ja jidiš.

Dalarna eristaatus

Orgude piirkond Dalarna, kui piirkond suhteliselt kaugel põhjas, jäi mõnevõrra ripakile, kui Norra ja Rootsi riikides hakati 9.-10. sajandil võimu koondama ja sajandeid eksisteeris Dalarnas omapärane vabariiklik kord. Norra ja Rootsi vahel käis 12. sajandil ka kiskumine selle regiooni omamise pärast. Ja regioon säilitas suure usaldamatuse igasuguste võimude suhtes,

Peagi avastati, et Bergslageni regioon (Dalarna, Närke ja Värmland) oli rikas mineraalidest - nii hakati kaevandama hõbedat Salast, vaske Kopparbergist, eriti kuulsaks sai regioon aga rauamaagi tõttu, mis Rootsi riigi rauatööstusele jalad alla pani. Viimati 1519-1523 nähti ka kohalike kaevurite suurt ülestõusu, mis lõppes siiski Gustav I Vasa võimu kinnistumisega. Osa Dalarnast oli Norra käes küll 1645. aastani.