Kas saurusi saaks kunagi taasluua, nagu filmis Jurassic World? Teadlased vastavad

 (28)
Kas saurusi saaks kunagi taasluua, nagu filmis Jurassic World? Teadlased vastavad
Saurusemulaažid ja kaheksa-aastane poiss 2009. aastal Londonis näitusel.

Tänavu suvel jõudis kinolinale viies film Jurassic Park’i („Sauruste pargi“) sarjast, mis taasäratas paljudes meist lapsepõlve-aegse huvi dinosauruste vastu.

Neis suurimates, metsikuimates ja „kõige surnumates“ olendites, kes kunagi on meie planeeti asustanud, on midagi aukartustäratavat. Saurusteteemalised põnevusfilmid on kaasa toonud aga veel midagi kasulikku, tõmmates üldsuse tähelepanu dinosauruste DNA-ga seonduvatele uuringutele.

Lõik algupärases filmis, milles räägitakse „Härra DNA-st“, on suurepärane katse vahendada teaduslikku teavet keskmisele kodanikule arusaadaval moel. Mõte DNA hankimisest dinosauruste verd imenud ürgsääskede kehadest on väga nutikas ilukirjanduslik väljamõeldis. Paraku peab see siiski jääma pelgalt väljamõeldiseks.

Küll aga on Kenti ülikooli teadlastel täitsa juhuslikult õnnestunud hiljuti välja selgitada dinosauruste genoomne üldstruktuur. Nende avastust kirjeldav uurimus ilmus tänavu mais teadusajakirjas Nature.
Genoomne struktuur (ingl genomic structure) määrab, kuidas geenid iga liigi kromosoomides paiknevad. Ehkki igal sama liigi üksikisendist esindajal on oma individuaalne DNA-järjestus, on genoomne üldstruktuur omane tervetele liikidele.

Filmist inspireeritud küsimus kerkib tihti üles

Seotud lood:

„Alustuseks töötasime välja lindude ja kilpkonnade ühise eelliigi kõige tõenäolisema genoomse struktuuri,“ kirjutavad Kenti ülikooli geneetikaprofessor Darren Griffin ja järeldoktorand Rebecca O’Connor veebilehel The Conversation ilmunud artiklis. „Seejärel seirasime kõiki muutuseid, mida see oli kuni nüüdisajani läbi teinud.“

Teadlaste koostatud ajaline järjestus hõlmab dinosauruste ja pterosauruste (tiivuliste dinosauruste) esilekerkimist u 240 miljonit aastat tagasi, jätkub kahel jalal kõndinud lihatoituliste dinosauruste e teropoodidega (nagu Tyrannosaurus rex ja Velociraptor) ja lõppeb lindudega.

Ehkki uurijad pole väitnud, et neil on kuidagi õnnestunud ekstraktida või sünteesida sauruste DNA-d, küsitakse neilt sageli, kas nende avastus teeb tõeks Jurassic Park’i. Teadlaste kinnitusel on vastus sellele küsimusele kindel ei, ja nad olid valmis ka selgitama, miks.

„Esiteks ei ole lihtsalt võimalik, et merevaiku kängitsetud vereimejate putukate kehades võiks dinosauruste DNA puutumatuna säilida,“ kirjutavad Griffin ja O’Connor. „Tõsi, on leitud eelajaloolisi sääski, kelle kehas on dinosauruse verd, kuid DNA-järjestused, mida see kunagi sisaldada võis, on ammuilma päästmatult lagunenud.

Neandertallaste ja mammutite DNA-d on tõepoolest ürgaegsetest säilmetest edukalt eraldatud, sauruste DNA on selleks aga lihtsalt liiga vana. Kõige vanem DNA, mida inimesed on leidnud ja mida on õnnestunud analüüsida, pärineb umbes miljoni aasta tagusest ajast. Dinosauruste geenijärjestuste väljaselgitamiseks peaksime saama analüüsida vähemalt 66 miljoni aasta vanust DNA-d, nii et realistlikult võttes pole meil selleks vähimatki lootust.“

Lootusetu pusle

Teiseks, rõhutavad uurijad, oleks dinosauruse DNA, isegi kui seda õnnestuks kusagilt eraldada, tükeldatud miljoniteks tillukesteks tükkideks, mille õigeks järjestamiseks puuduvad piisavad andmed. „See oleks sama keeruline nagu panna kokku maailma kõige keerulisem piltmõistatus teadmata, mis pilt sellest välja tulema peab või kui suur osa tükkidest on kaduma läinud,“ selgitavad nad.

Michael Crichtoni 1990. aastal ilmunud romaanis „Sauruste park“ ja selle põhjal vändatud filmis õnnestub teadlastel need puuduvad tükid leida ja „täita“ konna DNA-ga — kuid sellise protseduuri tulemuseks poleks mitte dinosaurus, vaid konna ja sauruse hübriid. Konna DNA-lõikudel võib arenevale lootele olla palju negatiivseid mõjusid. Samuti oleks väga palju loogilisem kasutada sauruse taasloomiseks linnu, mitte konna DNA-d, kuna linnud on ürgsisalikega palju lähemas suguluses. Kuid ka sellisel juhul ei saavutataks soovitud tulemust, leiavad Kenti ülikooli uurijad.

Tarvis oleks ikkagi õiget muna

Kolmandaks on läbinisti ulmeline ka arusaam, nagu piisaks ühest DNA-ahelast, et taasluua terve ürgloom. DNA on hea asi, millest alustada, kuid loomaloote arenemine munas kujutab endast konkreetsete keskkonnamõjude tagajärjel täpselt õigel ajal sisse ja välja lülituvate geenide ülimalt keerulist „tantsu“.

Lühidalt oleks sauruse taasloomiseks vaja ei midagi vähemat kui tervet saurusemuna koos kogu selles sisalduva keeruka keemiaga, rõhutavad uurijad. Romaanis luuakse selleks tarbeks tehismunad, filmisarjas kasutatakse jaanalinnumune.

Loe veel

„Kumbki ei annaks tegelikkuses soovitud tulemust — samal põhjusel, miks kana DNA sisestamine jaanalinnumunasse ei anna tulemuseks kana (seda on proovitud),“ kirjutavad nad. „Sama kehtib Velociraptorite kohta.“

Lisaks loetletud tehnilistele probleemidele tuleks „sauruste pargi“ elluviimisel arvestada ka seadusandluse, planeerimislubade, avalike protestimeeleavalduste ja kadunud liikide tagasitoomise mõjudega ökosüsteemile.

Niisiis, sauruste taaselustamine ei ole võimalik. Aga…
Dinosaurustest rääkides on oluline meeles pidada, et nad ei ole välja surnud. Vastupidi — neid leidub praegugi kõikjal meie ümber. Linnud ei „arenenud“ evolutsiooni käigus dinosaurustest; linnud ei ole dinosaurustega isegi pelgalt n-ö lähedased sugulased. Ei — linnud ongi dinosaurused.

Ürglind. Illustratsioon: PA/Todd Marshall

Dinosaurused (kaasa arvatud linnud) on üle elanud vähemalt neli väljasuremislainet ning muutunud iga korraga mitmekesisemateks, kummalisemateks ja imelisemateks. Üks Kenti ülikooli uurijate töö kriitilise tähtsusega aspekte on autorite osutusel nende püstitatud hüpotees, mille kohaselt sauruste suutlikkust niivõrd laialdaselt mitmekesistuda soodustab nende genoomne struktuur.

„Me leidsime, et lindudel ja enamikul mittetiivulistest dinosaurustest oli palju kromosoome ehk DNA-pakette,“ kirjutavad nad. „Kromosoomide suur hulk tegi nende genoomid vastuvõtlikuks muutlikkusele, mis on peamine looduslikku valikut ajendav tegur.“

Autorid leiavad, et kõigist takistustest hoolimata võib tulevikus siiski olla võimalik kasutada „sauruste pargi tehnikaid“ selleks, et teha heaks osa kahjusid, mida inimkond on juba tekitanud.

Inimkond on olnud tunnistajaks tuntud lind-dinosauruste nagu dodo ja rändtuvi väljasuremisele. Nende lindude ainult mõnesaja aasta vanuse DNA taastamine on Griffini ja O’Connori arvates märksa realistlikum väljavaade kui ürgsauruste tagasitoomine.

„Samuti on võimalik, et lähedaste elus sugulasliikide munad on väljasurnud liikide jaoks piisavalt head,“ kinnitavad nad. „Me usume, et õigetes tingimustes peaks olema võimalik kasutada neid mõnede kadunud linnuliikide taaselustamiseks.“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare