Kas lahendus globaalsele plastikureostusele? Juhuslikult leiti loom, kes on võimeline kilekotid nahka pistma

Looduses kaua lagunevaid kilekotte on üritatud keelustada ja biolagunevate kottidega asendada, ent seni suhteliselt edutult.

PopSci kirjutab, et kõigist katsetest hoolimata kasutatakse igal aastal miljardeid kilekotte, mis hiljem loodusesse sattudes suure osa prügimägede koostisest moodustavad ning mingil hetkel loomade-lindude organismi sattunutena eluohtlikeks osutuvad.

Teadusajakirjas Current Biology kirjutatakse nüüd, et on leitud elusolend, kes on võimeline kile ära sööma. Selleks on vahauss - tõuk, kes elab ja kasvab mesitarudes ja metsmesilaste pesades ja toitub seal vahast ja meest. See uss on vahaleediku ehk vahakoi vastne. Uuringu juht, amatöörmesinik Federica Bertocchini kirjutab, et avastas tõukude kilesöömise juhuslikult, kui ta neid oma mesitarude kärgedel nägi. Nagu mesinikud ikka, peab Bertocchini vahausse kahjuriteks.

Bertocchini korjas tõugud ära ja pani need kärjeraamide puhastamise ajaks kilekotti. Kui ta hiljem sellesse tuppa tagasi läks, kuhu ta kilekoti jättis, avastas ta, et kott oli auklik ja tõugud mööda ruumi laiali rännanud. "Polnud muud seletust - nad olid kotisse augud söönud ja põgenenud," kirjutas ta PopScile. "Sel hetkel algaski teadusprojekt."

Uurimistööd jätkates avastasid Bertocchini ja ta kolleegid, et sada tõuku sõid kamba peale poole ööpäevaga 96 milligrammi plastikut. Tõukude enda väljaheiteks oli etüleenglükool, mida kasutatakse antifriisina ja mis laguneb looduses mõne päeva või paari nädalaga. Oluliselt vähem kui loodusesse jäetud kilekott, mis omapäi laguneb 100-400 aastat.

Varem on leitud, et ka üks teine vahaussiliik oli võimeline kilekotte lagundama ning avastatud on sedagi, et jahuussid söövad stürovahtu nii, et silm ka ei pilgu (mitte, et jahuuss oleks võimeline oma kaht kehvasti arenenud silma üldse pilgutama).

Teadlased arvavad nüüd, et kile on keemiliselt mesilasvahale sarnane. Seda, kuidas kile söömine usside tervisele mõjub, ei uuritud, aga pealtnäha polnud neil häda midagi. Pärast kile vitsutamist asusid nad kookonit moodustama nagu tavatoidulgi kasvanud tõugud. Nüüd tahetakse nende seedekulglast leida molekul, mis on võimeline kilet lagundama ja uurida, kas seda oleks võimalik ka tööstuslikes mahtudes toota.