Vööthani (Anser indicus) on teadaolevalt lind, keda tunnistajad on väitnud lendavat isegi üle Mount Everesti ehk Džomolungma (8848 meetrit). Tõestatud seda ei ole, aga Himaalaja kohal lendavad nad tõesti, eelistades pigem siiski liikuda orgude kui mägede kohal.

Vööthani on üks kõige kõrgemalt lendavaid linde maailmas, kuigi seadmetega pole siiani suudetud tuvastada, et nad oleks lennanud palju kõrgemalt kui kuus kilomeetrit. Ja isegi sellega on vööthaned pannud teadlasi pead murdma, sest peab olema hea seletus, miks linnud lendavad äärmistes kõrgustes, mitte ei eelista alati orgusid.

Lindude jaoks, kes talvel veedavad aega Indias ja suviti lähevad Tiibeti platoole, on enam kui kaheksakilomeetrise Himaalaja ületamine üsna paratamatu. Samas need linnud aga ei taha isegi kasutada tõusutuuli, mis neid mäenõlvade najal tõusta aitaks, vaid pigem ootavad tuulte vaibumist. Ja nad kannatavad kõrguse võtmist lausa mitmeid tunde.

2012. aastal avaldatud uurimus tuvastas, et märgistatud 91 vööthane veetis siiski 95 protsenti oma ajast allpool 5784 meetrit, lennates pigem mägedest ümber, kui üle. Vaid kümme neist kerkis üldse sellest kõrgusest kõrgemale, ja vaid üks kerkis rekordilise 7290 meetrini merepinnast ja seda öösel. Mount Everesti kohal siiski linde ei tohiks näha.

On küll üks teine lind, mida on väidetavalt nähtud isegi 11,3 kilomeetri kõrgusel, see on kõnnu-kaeluskotkas (Gyps rueppellii). Rekord fikseeriti 1973. aastal ühe lennuki aknast Elevandiluuranniku kohal, kuigi ka kõnnu-kaeluskotkad eelistavad lennata pigem maksimaalselt kuue kilomeetri kõrguselt.

Eestis peetakse kõrgeimalt lendavaks linnuks aga laululuiki (Cygnus cygnus), kuni kaheksa kilomeetri ja sinikael-parte (Anas platyrhynchos) ja valge-toonekurgi (Ciconia ciconia) 6,5 ja 5 kilomeetri kõrgusel,  nagu loeme ornitoloogiaühingu foorumist.