Kuigi hõbesipelgad lahkuvad päeva jooksul pesast tavaliselt vaid kümnekonnaks minutiks, võiks juba see neile ilma spetsiaalsete kohastumusteta saatuslikuks saada. Putukad teevad seda reeglina ajal, kui kõrbepäike muutub sipelgaid söövate sisalike jaoks talumatuks. Kõrbeliiva temperatuur küündib keskpäeval kuni 70 kraadini Celsisuse järgi. Hõbesipelgate kehatemperatuur ei tohi aga tõusta üle 53,6 °C. Ülekuumenemise vältimiseks on neil muu hulgas sipelgate kohta ebatavaliselt pikad jalad, mil nende keha toodab spetsiaalseid kuumašoki valke.

Nanfang Yu Columbia ülikoolist märgib koos oma saksa ja ameerika kolleegidega ajakirjas Science ilmunud uurimuses, et vähemalt sama tähtsad on sipelgaid katvad kolmnurgakujulised hõbedased karvakesed. Materjaliteadlane leidis, et lisaks nähtava valguse ja infrapunalähedases spektriosas elektromagnetkiirguse peegeldamisele aitavad need tõhusalt vabaneda ka lisasoojusest. Paljaks aetud sipelgate kehatemperatuur oli tavapärasest 5-10 kraadi võrra kõrgem.

Hõbedaste karvade suurus on võrreldav nähtava ja infrapunalähedase spektriosa valguse lainepikkusega, misläbi hajub või peegeldub suurem osa karvadele langevast kiirgusest. Samal ajal on karvad tüüpilisest infrapunakiirgusest oluliselt lühemad, mis tõstab ilmaruumi kiiratava soojuskiirguse hulka. Samas on sipelgad kõhu alt karvutud, vähendades putukates neelduva liivast õhkuva soojuse hulka.

Töörühm loodab, et sipelgatest õppust võttes saaks luua uusi pinnakattematerjale, mis võimaldaksid hooneid ja autosid päeval jahedamana hoida ning tõsta päikesepaneelide tõhusust.