Hea küsimus: kuidas tekkis komme kodukasse mitte õue lubada?
Ehkki kassipidajad olid varemgi üritanud kassidele tubaseks kasutamiseks mõeldud kaste täita küll liivaga, küll tuhaga, küll paberi ja muude materjalidega, oli kõigil sellistel lahendustel üks suur miinus, mis nende võidukäiku pärssis: need materjalid ei sulgenud endasse kassikuse vänget haisu.
Seetõttu peeti suuremat osa kassidest õueloomadena, kelles mõnedel lubati toas tukkumas käia. Väga vähestel kassidel oli voli kogu aeg tubaseid mugavusi nautida.
Kõik see muutus 1947. aastal, kui Michigani ärimehe Ed Lowe'i röögatu tagavara teatud tüüpi savi, nn fullermulda (ingl Fuller's earth) viimaks kaubaks hakkas minema. Lowe oli absorbentsavi hankinud eesmärgiga müüa seda kohalikele talupidajatele kanade pesamaterjaliks, kuid too äri ei sujunud sugugi hästi.
Ühel pakaselisel jaanuarihommikul astus tema juhitud kaubakullerifirmasse sisse naisterahvas, kes otsis liiva oma kassile tubase liivakasti rajamiseks, kuna õues asuv liivahunnik oli kivikõvaks külmunud.
Uiu ajel müüs Lowe talle veidi fullermulda, mida tal oli üle enam kui kuhjaga. mees ei osanud tol hetkel aimatagi, et määratusuurele saviliivahunnikule uut rakendust leides on ta sisuliselt algatanud revolutsiooni kodukassipidamises.
Naisterahvas naasis peagi ja kiitis fullermulda taevani — see toimis sama hästi kui liiv, mida ta alguses osta oli soovinud, kuid imas pealekauba endasse ka kassipissi leha.
Peagi hakkasid esimese kliendi sõbrad käima sama savi ostmas ning Lowe hakkas seda kottidesse pakendama ja ümbruskonna ehituskaupade kauplustes kassiliiva (ingl Kitty Litter) nime all turustama.
