Hallucigenia - veider olend, kelle puhul polnud seni isegi selge, kus otsas asus ta pea
Pea neljakümne aasta eest leidis briti paleontoloog Simon Conway-Morris fossiili, milles talletunud olend oli sedavõrd “veider ja unenäoline”, et nimetas selle Hallucigenia'ks. Teadlastel võttis kümmekond aastat, et välja selgitada, kuidas loom üleüldse ringi liikus. Uute fossiilide põhjal saab lõpuks öelda, kust otsast selle pead otsida.
Kuni viie sentimeetri pikkuseks kasvav Hallucigenia elas maailma ookeanides umbes 508 miljonit aastat tagasi. Olendi ühest küljest ulatus välja seitse paari okkaid, teiselt poolt aga seitse paari kombitsaid, mille tipud meenutasid väikeseid suid. Conway-Morris järeldas sellest, et Hallucigenia kõndis okastel justkui karkudel, kasutades veest toidu haaramiseks kombitsaid.
Ent 1991. aastal Hiinast leitud fossiilid viitasid, et paleontoloogi koostatud rekonstruktsioon oli pahupidi. Kombitsad olid hoopis küünistega jalakesed. Ogad katsid selga tõenäoliselt kaitseotstarbel.
Samas ei suutnud keegi isegi aastaid hiljem aga veenvalt tõestada, kas olendi peaks võib pidada kere töntsi ja kerajat või kitsamat tippu. Hiljuti Kanadast Burgessi kildast päevavalgele tulnud kivistised pakuvad nüüd selget vastust.
Martin Smith Cambridge'i ülikoolist leidis kolleegidega fossiile mikroskoobi all uurides paari tumedamaid täppe, mida saab tõlgendada lihtsa nägemismeele andmiseks tarvilike pigmentidena. Samas otsas võib täheldada mineraliseerunud suuõõnt ja tillukesi nõeljaid hambaid meenutavaid moodustusi. Smith oletab siiski kolleegidega, et Hallucigenia oli taimtoiduline. Nn hambaid kasutati pigem veest filtreeritud toidu soolestikku juhtimiseks. Kokkuvõtlikult võib silmade ja suu paiknemise põhjal lugeda looma esiotsaks kere kitsamat osa.
Hambad aitasid leida olendile ka evolutsioonipuul sobiva koha. Hallucigenia paistis teadlastele aastaid sedavõrd kummalisena, et oli raske näha mõnda teist olendit isegi selle kaugema sugulasena. Kurguhammaste alusel paigutab Smith Hallucigenia kestloomade sekka, kelle hulgast leiab tänapäeval putukad, ämblikud ja küüsikloomad.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
