Haiglatekkene infektsioon on nakkus, mille patsient saab haiglas olles. See võib avalduda kas juba raviasutuses viibimise ajal või ka hiljem, ja võib kaasa tuua surmajuhtumeid. Euroopas diagnoositakse haiglast saadud infektsioone igal aastal 3,2 miljonil patsiendil, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kõige sagedasemad haiglatekkeliste infektsioonide liigid on alumiste hingamisteede infektsioonid, operatsioonipiirkonna infektsioonid, kuseteede infektsioonid ja vereringeinfektsioonid. Kõige rohkem on ohustatud intensiivraviosakonna patsiendid.

Lapsi varitseb haiglatekkelise infektsiooni risk kõige enam vastsündinute- ja laste intensiivravi osakondades.

Laste puhul on kõige sagedasemad vereringeinfektsioonid, mis lisaks suuremale haigestumusele põhjustavad ka suremust või pikaajalisi tagajärgi – arenguhäireid ja kasvupeetust.

Üks sagedasem haiglast saadud nakkuse vorm on operatsioonipiirkonna infektsioonid patsientidel, kes on saanud kirurgilist ravi.

Kuna operatsioonijärgse haiglasviibimise aeg üha lüheneb, on infektsiooni õigeaegseks avastamiseks üha olulisem patsiendi haiglajärgne järelevalve.

Uurimaks haiglatekkelisi infektsioone Eesti raviasutustes, korraldas Piret Mitt koos kolleegidega kolm uuringut.

Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi aktiivraviosakondades viidi läbi ülehaiglalised vereringeinfektsioonide uuringud.

Teiseks uuriti Tartu Ülikooli Kliinikumi lasteintensiivravi osakonnas patsiente, kellel oli diagnoositud samas intensiivravi osakonnas saadud vereringeinfektsioon.

Kolmas uuring vaatles Tartu Ülikooli naistekliinikus keisrilõikega sünnitanud naisi.

Esimene uuring tuvastas, et 100 hospitaliseerimise kohta esines 3,1 esmahaigestumist vereringeinfektsioonidesse.

Neist 54% tekkis intensiivravi- ja 24% hematoloogia osakondades. Kõige suurem nakatumisrisk tulenes veresoonesisestest vahenditest: tsentraalveenikateetreid kasutati 77% ja arterikanüüle 46% patsientidest.

Lasteintensiivravi osakonnas leiti 100 hospitaliseerimise kohta 9,2 esmahaigestumist vereringeinfektsioonidesse, taas olid peamised nakatumisriski allikad tsentraalveenikateetrid (70%) ja arterikanüülid (48%).

Keisrilõikega sünnitanute seas leiti operatsioonipiirkonna infektsiooni 6,2% patsientidest, neist veidi alla pooltel avastati see haiglajärgselt.

Riskiteguriteks osutusid korioamnioniit, invasiivne loote jälgimine ja kirurgilised operatsioonid.

Mitt toonitab oma doktoritöös, et vereringeinfektsioonide peamine risk tuleneb veresoonesisestest kateetritest ja kanüülidest.

„Sellest lähtuvalt tuleks riskiosakondades nagu intensiivravi ja hematoloogia pöörata erilist tähelepanu veresoonesiseste vahendite sisestamisele ja hooldusele,“ leiab ta.

Keisrilõike puhul tuleks nakatumiste vältimiseks piirata loote invasiivset jälgimist, ravida korioamoniiti võimalikult varakult ning teha enne keisrilõiget kõigile patsientidele lõikuse-eelne antibiootikumiprofülaktika.

Samuti tuleb rõhku panna patsientide haiglajärgsele järelevalvele.