Inimese kõige suurema sõbra pärtiolupiirkonnaks on seni peetud Euroopat, Lähis-Ida või Lõuna-Hiinat. Lõplikku selgust, kus koerad esimest korda iseseisva liigina tekkisid, pole aga saadud, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Tõe selgitamist geeniuuringutega takistab asjaolu, et viimastel sajanditel aset leidnud aktiivne tõuaretus on koerte geenid nii segi paisanud, et neist ei saa enam välja lugeda loomade evolutsioonilist ajalugu.

Seetõttu otsustaski USA Cornelli ülikooli geneetik Adam Boyko uurida mitte tõukoerte, vaid suhteliselt iseseisvat elu elavate, otseselt mitte ühelegi peremehele kuuluvate külakrantside geene.

Ta kogus kokku 549 säärase peni DNA 38 riigist ning võrdles neid omavahel ja tõukoerte geenidega.

Selgus, et omal käel paljunevate külakrantside geenid on palju variatsioonirohkemad kui tõukoerte omad ning neis on säilinud ka rohkem evolutsioonilist ajalugu, kirjutab ajakiri Science.

Näiteks tuli välja, et Aafrika krantsidel ei ole enamasti olnud Euroopa eellasi, samas kui Austraalia, Okeaania ja Uus-Meremaa krantsid põlvnevad valdavalt Euroopa esiisadest.

Otsides geenidest kõigi nende krantside ühiste esivanemate jälgi, jäi teadlaste pilk pidama Aasiale. Kusagil tänapäeva Mongoolias või Nepalis võisid hundid 50 000 kuni 10 000 aasta eest esimest korda hakata inimese lähedusse hoidma ning toituma inimestelt saadud või neist üle jäänud lihast.

See viis järkjärgult huntide kodustumiseni, mille käigus hundid muutusid taltsaks ja ka füüsiliselt väiksemaks – lühidalt, nendest said koerad.