GRETE ARRO

Mõtlemine ja areng on justkui need teemad, mis kütkestavad Grete Arrot kõige enam. Psühholoogia doktorikraad taskus, lööb ta aktiivselt kaasa mitmetes haridusuuringutes ning tegutseb õppeprotsessi meelepärasemaks muutmisega. Lisaks töötab ta Tallinna Ülikoolis ja leiab selle kõrvalt aega ka kirjutamiseks.
Oma kõnes arutles Arro selle üle, mida saaksime teha selleks, et ühegi õppija peale käega ei löödaks olukorras, kus tegelikult on olemas juba nii palju teadmisi, mis aitaksid teda aidata. Tihti aga kuulame neid, kes ütlevad, et vaimne võimekus on kaasasündinud ja mõni lihtsalt ongi selline, kolmeline, seega ei ole vaja nende õpilaste õpetamises midagi teisiti teha, sest kaasasündinut ju ei muuda.
Arro viitas tänases haridussüsteemis toimuvale jahile uute ideede, praktikate, meetodite, nägemuste ja õpikäsitluste peale. Kõiges selles näeb Arro aga üht suurt nähtamatut kolossi, mille otsa kõik koperdavad. See on arusaam õppimisest ning just seda tuleks haridussüsteemis tegelikult otsida. Jahtides meetodeid ning arvates, et kui me mingi meetodi lapse ümber paneme, siis kuidagi ikka teadmised lapse sisse lähevad, ei mõelda sellele, kellele kui palju ja mida täpselt ümber panema peaks. Ei mõelda õppijale.
Seejärel viitas ta teadmisele, et „üks suurus kõigile“ lähenemine ei sobi. Kuigi me ei saa eeldada, et õpetajatel on aega individuaalselt iga õpilasega eraldi tegeleda, võib õpetajatel olla võimalik mõista õpilaste „õppimistõkkeid“ ning leida viise nende ületamiseks. Paljud õppimistõkked on aga just selle keskkonna omadus, kus lapsed senini on olnud, mitte lapse enda olemusest ja võimekusest tingitud.
Grete leidis, et ta on idealist. Ta arvas, et igaüks saab aidata kaasa sellele, et kellelegi ei löödaks käega. On palju teadlasi, kellel on teadmised. Alati saab küsida, miks ei saa keegi hakkama. Ta nentis: „Ärme närveeri, iga last saab aidata saada paremaks! Sooritusärevuse tekitamine on kaigas kodaratesse.“ Lõpetuseks tõdes ta, et siiski on vaja vahendajaid praktikute teoreetikute vahel, õpetajaid-didaktikuid, kes aitaks meil olemasolevad teadmised üldistes huvides ära kasutada.

DRUKMO GYAL DAKINI

Drukmo Gyal Dakini

TEDxTartu teine esineja jogiini Drukmo Gyal Dakini pärineb perest, kus mantra, jooga ja meditatsiooni põhitõdesid on edasi pärandatud põlvest põlve. Konverentsi kõnes rääkis ta naiste tähtsusest Tiibeti budismis, sest arvab selle mõistmise olevat olulise parandamaks emade ja laste vahelist mõistmist Euroopas.
Drukmo tõdes alustuseks, et ta ei arvanud, et võiks olla olemas halba sidet ema ja lapse vahel, aga Euroopasse tulles ta mõistis, et see on võimalik. Ta leidis, et põhjuseks on moodne läänelik teaduskeskne haridus, mis on kunstlik ja rikub harmoonilist sidet. Lapsed tunnevad raskust oma vanemate armastamisega, kuna nad nõuavad palju, samas tunnevad vanemad, et nad on kõik andnud lapse heaks. Selle probleemiga tegelemiseks võib esineja arvates Tiibeti muistsetest tarkustest palju abi saada.
Seejärel rääkis Drukmo, kuidas Tiibeti kuningas kutsus 8. sajandil Indiast guru Renpoche budismi levitama. Kõigepealt pandi alus kloostrite süsteemile, mille järgi iga munga puhul pidi eluks vajaliku eest hoolitsema seitse perekonda. Vastutasuks pidi munk andma perekondadele budistliku õpetust. Süsteem ei töötanud nii nagu selle looja ette oli näinud. Seejärel said guru Renpochest ja tema järgijatest esimesed joogid ja jogiinid. Nad algatasid traditsiooni, mille puhul tavainimesed said oma budismi õpetuste järgmisega tegleda kodus. Õpetuse keskmes oli see, kuidas tasakaalustada ja ühendada vaimsust igapäevaeluga.
Drukmo vanavanematel oli 12 last, kellest 4 surid erinvatel põhjustel. Järelejäänutest 6 olid tüdrukud ja 2 poisid. Vanaisale valmistas see muret, kuna mungakeskne traditsioon nägi ette, et ainult posid saavad olla joogide liini järjepidevuse hoidjad ning tema kaks poega polnud sellest vaimustatud. Murest aitas välja vanaema, kes mainis, et guru Renpoche kaaslaste seas oli Yeshe TsoGyal, esimene jogiini. See tähendas, et vaimne traditsioon võis edasi kanduda ka naisliini pidi. Vanaisa luges lisaks budismi naispraktikute kohta ning lõpuks muutis täielikult oma seisukohti oma tütarde spirituaalsuse potentsiaali osas. Ta õpetas kõiki oma lapsi - seega oskavad kõik Dakini tädid ja onud lugeda ning kirjutada, hoolimata sellest, et mitmed neist pole koolis käinudki.
Naiste osas on Tiibeti budismi erinevatel koolkondadel vastukäivad vaated. On küll raamatuid, mis ütlevad naiste kohta väga halvast, aga tuleb tähele panna, et need raamatud on mõeldud munkadele, kelle jaoks on oluline oma mõtted naistelt eemale hoida ning oma ihasid kontrollida. Samas joogid ja jogiinid peavad järgima 14 Vajarayana vannet, millest viimane ütleb: "Sa ei saa käituda ega rääkida naise suhtes negatiivselt, sa ei saa naisest isegi halvasti mõelda."
Kõne lõpetuseks leidis Dakini, et alati tuleb olla lahke kui võimalik ning et alati on võimalik lahke olla! Ta arvas, et see on võimalik, kui me töötame oma kehaga, tegeleme oma energiaga läbimõeldud hingamise abil ja oma vaimuga läbi meditatsiooni. Täpselt nagu tema vanavanemad, kes järgides armastuse ja kaastunde traditsiooni, panid oma vaimu valmis andmaks edasi vaimset liini oma tütardele!

KADRI VOORAND

Kadri Voorand

Kadri Voorand on karismaatiline Eesti džässlaulja, keda kirjeldatakse kui vokaalakrobaati. Tegemist on lisaks ka andeka helilooja, õppejõu ja arranžeerijaga. Kadri on pälvinud palju auhindu, preemiaid ja kõrgeid kohti džässikonkurssidel. Tema mitmed ansamblid ja projektid on tuntust kogunud uudse ja eklektilise loominguga, mis ei jäta kedagi külmaks.
Oma esinemist alustas Kadri muusikalise etteastega. Sämpleri abiga suutis Kadri lava täita rikkaliku bassise helimustriga, mis pälvis publikult üllatunud reaktsioone. TEDxTartu kõnes keskendus Kadri Voorand siirale emotsioonile ning reaktsioonile loomingus ja igapäevastes tegevustes. Lauljatar arutas, missugune peaks olema loomisel suhe emotsiooni ja oskuste vahel. Voorand rõhutas, kuidas just siirus ongi see, mis määrabki tegelikkuses teose veenvuse.
Kadri tõi elulise näite, kuidas ta laulu lõi. Tal oli võimalus valida välja varem kirjutatud lugu, aga ta otsustas sooritada „füüsilise aktsiooni“, ta otsustas valida teise viisi – „millelegi reageerida“. Ta reageeris oma koledale üürikorterile. Ta lõi loo lähtuvalt raktsioonist, mida ta „päriselt“ tundis.
Kadri tõdes seejärel, et elab lugude loomisel kogetud emotsioone laval ka ise läbi. Ta kasutab selleks kindlat tehnikat, milel kohta ta ütles: “Olen õppinud kasutama oma keha läbi vaatluse. Tean, kuidas füüsiline Kadri Voorand ja mittekeegi teine, on päriselt õnnelik ja lendab. Nüüd laval tean juba, kuidas kõlab mu hääl või käitub mu keha siis, kui tegemist on minu siira reaktsiooniga.” Publikuna saame lauljatari etteasteid nautides seega suuremal või vähemal määral reageerida Kadri Voorandi elus kogetule.
Kõne teise lauluna esitas Kadri mõtliku laulu merest ja armastusest, mis on kirjutatud Kersti Merilaasi tekstile. Seejärel kutsus Kadri kuulajaid üles algatama reaktsioonide ahelaid - tuleb mõelda sellele, kuidas algatada reaktsioone, kuidas luua süsteeme, mis oleksid reaktsioonile avatud. Voorand tõdes etteaste lõpetuseks, et „maailm on kiires muutuses. On protsessid, mis on käivitunud kiiremini kui arvanud oleme, peame reageerima, peame reageerima probleemidele ja ka headele asjadele. Reageerida tuleb õigel momendil!“

JIM SELF

Jim Self


Jim Self on rahvusvahelise jätkusuutliku ehitamise ja vabatahtlike kaasamisega tegeleva võrgustiku thePOOSH.org kaasasutaja. Viimased aastad on Jim elanud madala keskkonnamõjuga elektrivõrguga ühendamata kodus Eesti metsade vahel. Ta eelistab oma elus väikeseid kulusid ja madalaid oskusi nõudvaid lahendusi, mis on ühtlasi keskkonnasõbralikud. Hetkel, mil Self mõistis, et tal oli küll tasuv töö, aga sisutusse töösse pandud aeg sai raha vastu vahetatud, mida ei olnud kunagi piisavalt selleks, et „küllalt tarbida“, otsustas ta päevapealt oma elu muuta. Ta loobus oma tööst, pakkis kokku seljakoti ning käis reisimas.
Selle seikluse ajal puutus Self esimest korda kokku permakultuurin ning ökoehitusega (näiteks aitas ta ehitada rehvidest maja), mille eesmärgiks on luua jätkusuutlik ning keskkonnasõbralik elamine. Iseenda ja teiste kogemustele tuginedes ongi Self aidanud luua organisatsiooni thePOOSH, mis aitab inimestel elada jätkusuutlikumalt ning koos töötada.
Tänase päevani ei ole Self läinud traditsioonilisele „kella üheksast-vieeni tööle“, et teenida raha ja vabal ajal peamiselt tarbida. Ühe suurima väljakutsena on ta ehitanud endale kodu, mis on isemajandav ja looduslikest odavatest materjalidest, näiteks põhusaun. Eluks vajaliku vee saab majapidamine isekaevatud kaevust, eluaset ja vett soojendatakse ahjuga ning küttematerjal korjatakse kohalikust metsast. Selfi sõnul on eraldatuna metsas elamine muutnud teda sõltumatumaks ka erinevatest teenustest ja toodetest. Tal ei ole vaja üüri maksta ning pole kommunaalkulusid. Kõik see võimaldab tal palju aega säästa tegevusteks, mis teda tegelikult huvitavad ning pärssida tarbimisvajadust.
Selline eluviis on pannud Selfi mõistma, et meie kõigi elu on justkui kolmnurk, mille ühes tipus on aeg, teises raha ning kolmandas keskkond. Eelistades üht neist, peame järele andma aga kahes ülejäänus. Oma otsuseid ei ole Self kahetsenud, sest nüüd on tal rohkem aega oma elu nautida, teha tegevusi, mis talle meeltmööda on ning näha oma elul taas suuremat eesmärki.