Evolutsioon: inimeste peeniseluu kadus tänu monogaamia levikule
"Maailmas pole ilmselt peeniseluuga võrreldavat kondikest, mille kuju ja suurus oleks liigiti sedavõrd muutlik. Seda alates nõeljatest vähem kui sentimeetri pikkustest kidadest lõpetades pea meetri pikkuste nuia meenutavate monstrumitega. Kuid kuigi see tekitab ikka ja jälle kihinat ja kahinat, ei tea keegi päris kindlalt, miks see üleüldse arenes või mis lugu selle taga on," märkis uurimuse esimene autor Matilda-Jane Brindle ERR Novaatorile.
Londoni ülikooli kolledži bioloog lisas, et aastate vältel on selle olemasolu selgitamiseks käidud välja mitmeid erinevaid hüpoteese. Näiteks näriliste puhul näib peeniseluu aitavat stimuleerida ovulatsiooni, mille tulemusel vabanevad munarakud. "Primaatide seas ei leia sa aga ühtegi taolist liiki. Seega näib erinevate liikide puhul olevat luukese säilimise taga väga erisugused selgitused. Üks-suurus-sobib-kõigile vastust ilmselt pole," lisas Brindle. Probleemi muudab keerukamaks asjaolu, et kõigist imetajate seltsidest on vaid neljas see osadel liikidel olemas, kuid teistel mitte.
See ei takistanud otsimast Brindle'it ja tema juhendajat Kip Opiet ühisnimetajaid. Pea kõiki kiskjaliste- ja primaadiliike haaranud fülogeneetiline analüüs näitas, et peenise otsas tilpnev luukene oli olemas juba nende ühisel esivanemal. "Kuna kukrulistel peeniseluud pole, pidi see esmakordselt ilmuma millalgi pärast pärisimetajate ja kukruliste lahknemist ning enne kiskjaliste ja primaatide lahknemist ehk 145—95 miljonit aastat tagasi," selgitas bioloog.
Occami habemenoa printsiibist lähtudes võis luu evolutsiooni käigus tekkida seega vaid ka ühe korra.
Loe edasi siit
