Kuid siis tuli peale teejuhtide - šerpade - streik ja nüüd on ligi 300 mägironijat tõelise probleemi ees - nemad on raha maksnud, aga luba võib aeguda enne, kui nad tegelikult mäkketõusu saavad alustada.

Mägironijad tahavad, et Nepali valitsus austaks oma mullust lubadust, et ronimise lubade kehtivust pikendatakse. Aga gruppidele antud load paraku kehtivad vaid niikaua, kui ronida üritab täpselt sama koosseis - ekspeditsiooni liikmete vahetamisi see kord ei võimalda. Ja need mägironijad, kelle lootused 2014. aastal šerpade streigi tõttu ei teostunud, tahavad siiski selgust, kas nad saavad alanud aastal mäkketõusu üritada või mitte.

Šerpad on küll etniline grupp, kokku 150 000 inimest, kes elavad Himaalaja nõlvadel, aga maailmakuulsaks said nad seetõttu, et nendest pärineb enamik teejuhte ka Mount Everesti nõlvadel.  Šerpa Tenzing Norgay vallutas 1953. aastal selle mäetipu koos uusmeremaalase Edmund Hillaryga, kuigi ajalugu unustas ta vahepeal peaaegu üldse.

Šerpade-teejuhtide streik ei olnud küll ootamatu ja ilmselgelt oli ka põhjendatud, pärast seda kui 16 nende kolleegi mullu aprillis laviini all surma sai. Nüüd aga avaldavad 12 rahvusvahelist vahendajat ja Nepali ekspeditsioonioperaatorite assotsiatsioon sealsele valitsusele survet, et 31 erinevat ronimismeeskonda siiski saaks lõpuks oma teekonda alustada.

Sealse valitsuse otsustamatus on need jätnud õiguslikku tühimikku. Nepali valitsus küll vähendas ronimise loa maksumust sel aastal 11 000 dollarini, kaotades ühtlasi grupisoodustuse, aga need, kes juba varem maksnud, ei taha siiski näha oma lubade raisku minekut.

Põhjus, miks Nepali valitsus ei taha lubade korda pehmendada, on samas ajendatud liiga suurest hukkunute arvust mäe peal. Tänavune ronimise hooaeg algab järgmisel kuul, enne seda peab šerpade erimeeskond (nn liustikujoa doktorid, ingl Icefall doctors) käima ja parandama ronimisel abiks olevat köite- ja redelitevõrgustikku.

2013. aastal jõudis Mount Everesti (ehk Džomolungma) tippu 658 ronijat, neist 539 lõunast (Nepalist) ja 119 põhjast (ehk Tiibetist). Surma sai toona kaheksa ronijat.

Kui võtta arvesse ajavahemiku 1923-2014, on aga surma saanud 2215 tippu tõusta üritanud välismaisest mägironijast 77, nende abilisteks palgatud 2150 šerpast aga 82, ehk 3,5 ja 3,8 protsenti. See statistika küll ei kattu teise numbriga, mis ütleb, et Everestile tõusta üritades on läbi aegade hukkunud ligi 250 inimest. Mullused 16 laviini alla jäänut lõid aga kõiki hukkunute ühe aasta rekordeid.

Šerpad aitavad mägironijaid ka teiste tippude võtmisel ja mõne statistika järgi on nende surma saamise tõenäosus oluliselt kõrgem kui kaevuritel kaevandustes või USA sõduritel sõdades. Ligi pooled šerpadest on surma saanud laviinide all, samas kui välismaiste mägironijate suurim hukkumise põhjus on mäenõlvalt kukkumine.