Laual on kaks versiooni - ühe järgi pistsid viimase jääaja kõige külmema perioodi vältel umbes 20 000 aastat tagasi elanud inimesed paljudele põlislaantele tule otsa meelega, sihilikult. Mitte selleks, et hiidlõikkeist sooja saada, vaid selleks, et laante asemele tekiksid rohumaad ja pigem pargilaadsed metsad. Selle põhjus omakorda võis seisneda metsloomade kohale meelitamises ja ka selles, et niisugustelt maastikelt oli lihtsam toitu ja toormaterjale koguda.

Teise stsenaariumi järgi põlesid metsad ja stepid seepärast, et inimesed käisid tulega lohakalt ümber. Ent fakt on see, et viimasel jääajal hiidtulekahjud toimusid. Tulekahjudest annavad aimu jääajast pärit setete analüüsid, arvutisimulatsioonid ning arheoloogiliste andmete värsked tõlgendused.

Seega - kuigi üldiselt seostatakse jääaega erakordselt külma kliima, mammutite, piisonite ja muude karvaste suurimetajatega, olid toonased inimesed, kes elasid aladel tänasest Hispaaniast tänase Venemaani võimelised elukeskkonda tule abiga ümber korraldada. Kas siis tahtlikult või tahtmata. Ehkki praeguste teadmiste kohaselt oli Euroopa jääajal stepilaadse maastikuga, arvavad teadlased, et tegelikult olnuks metsi oluliselt rohkem, kui inimene poleks oma tegevuse ja tulega sekkunud.