Michael L. Wilson ja tema kolleegid üritavad hoopis tõestada, et mõrvadel on seos õpitud käitumisega, mille eesmärgiks on rivaalidest vabanemine ja parem juurdepääs oma territooriumi ressurssidele, vahendab redorbit.com.

Põhjus, miks just šimpanseid niimoodi uuriti, on selles, et peale inimeste on šimpansid ainsad olendid maailmas, kes korraldavad organiseeritult rünnakuid liigikaaslastele, fakt, mida märkas esmakrodselt Jane Goodall 1970. aastatel. Tegemist pole juhuslike agressiooninähtudega, vaid tegemist on evolutsiooni käigus välja töötatud taktikaga, millele isegi inimeste mõju pole võimalik tuvastada.

Selgus, et aladel, kus inimesed on aidanud šimpanseid toita või kus metsaraie on šimpansite elutingimusi halvendanud, ei ole märgata tavalisest kõrgemat vägivaldsust, ja šimpansite lähisugulased bonobod ei tapa liigikaaslasi isegi inimtegevusest häirituna. Uurimuses kasutati viimase 50 aasta andmeid 18 erineva šimpansite kogukonna ja nelja bonobode kogukonna kohta.

Selle käigus tuvastati vähemalt 150 mõrvajuhtu, kus šimpansid on oma liigikaaslasi tapnud, lisaks ilmnes, et šimpansite sotsiaalne struktuur soosib ka naabrite tapmist. Reeglina olid tapjaiks isased šimpansid, kes tegutsesid jõukudena, ohvriteks aga tavaliselt teised isased või siis noored ahvid, kellel polnud ka otseseid suhteid oma mõrvajatega. Seejuures pandi tähele, et kui ahvilapsi nende emade käest ära kisti ja oli oht, et ka emane saab surma, siis reeglina emaseid siiski säästeti.